Juhtkiri: Kas automaks oli mõttetu?

Riigid koguvad makse üldiseks hüveks. Maksude kogumiseks on vaja mingeid pidepunkte, kas elanike registrid või siis kariloomade arv või mida iganes, mida ei saa ära peita ja mille pealt lihtsalt tuleb maksta. Tundub, et 2024. aasta lõpul mõtles keegi pingsalt, mõtles ja mõtles ja vaatas aknast välja – näe, autod paistavad! Ahhaa! On ju olemas sõidukiregister, selle järgi saab neid ju maksustada.
Nüüd täpselt ei tea, kas taoline uitmõtleja ise oli kõrgepalgaline ja eeldas, et ka kõik ülejäänud Eesti elanikud on seda. Igal juhul tundus talle, et automaks on köömes – naks ja makstud.
Õnneks me ei tea, mida tooksid kaasa igasuguste uitmõtlejate ideed, kui nad rakenduks suurele hulgale inimestele (siiski, siiski, aga need on nõuka-aegsed seigad).
Igal juhul pidi uitmõtlejal olema võimu, sest muidu ei ole selgitatav, et automaks tegelikkuses rakendus. Kellele sada eurot aastas, kellele viissada või rohkem …
Öeldud-tehtud. Alles maksude kehtestamise järel ilmnes, et mitusada eurot on vaja maksta paljulapselistel peredel, kelle sõiduk on lihtsalt laste arvu pärast suurem. No ja siis? Maksame sada eurot lapse kohta tagasi.
Aga selgus veelgi hullem – inimesed lihtsalt ei suutnud maksta. Arvata on, et keegi ei taha jääda maksuameti rataste vahele ning kui vähegi võimalik, oleks kohe ära makstud. Aga ei.
Lisaks tuli teateid autoturu olukorrast, autode müük vabalanguses. Kuidas ükski modelleerimine seda enne ei näidanud? Kas see maksutulu, mida riik oleks automüügist saanud, oleks olnud suurem kui automaks?