JUHTKIRI: Kraavide kinni ajamise küsitavus

Millegipärast on inimesel ajast aega olnud soov sekkuda looduse käekäiku, suunates looduses toimuvaid protsesse. Arusaadav, et selle taga on sageli olnud soov saada majanduslikku kasu. Ent loodusesse sekkumine võib mõnikord olla vägagi äraspidisena tunduv.
Nüüd on jõutud selleni, et Euroopa Liidult saadava toetuse tõttu soovitakse taastada järjest enam märgalasid, et tekiksid uuesti sood ja märjad metsad. Selleks tuleb looduses toimuvasse sekkuda seeläbi, et vaja on ajada kinni kraavid.
Need kraavid on kunagi kaevanud soisele alale inimene ise, võib olla koguni 19. sajandi lõpus või enne Teist maailmasõda, pätsuaegse Eesti Vabariigi ajal. Neid kraave on kaevanud – kasutades kirjanduslikku terminit – kunagised Vargamäe Andresed, olles eluaeg pühendunud sellele tööle, pannes selle taha kogu oma tervise.
Aga nüüd hakkame siis hävitama eelmiste põlvkondade vaevarikast tööd? Nüüd tahab inimene korraga oma „eksimust” heastada? Kuidas muidu nimetada asjade käiku, kus needsamad töö ja vaevaga rajatud kraavid aetakse Euroopa Liidu toetusrahade abiga kinni.
Sellele sealjuures ei mõelda, et aastatega on loodus võib olla juba kohanenud nende kraavidega. Võib olla on sinna tekkinud (uued) liigid, kellele just meeldibki selline looduse seisund ja kraavid neid ei sega.
Mida me ikkagi saavutame sellega, et kunagi kaevatud kraavid kinni ajame? Kas loodetud tulemus on ikka see, mida teadlased meile väita püüavad – et teeme sellega loodusele, keskkonnale ja atmosfäärile palju head?