Põltsamaa valla jaoks on viimased päevad toonud rõõmusõnumeid. See, et Põltsamaa Vallavara ujula-spaa projektitaotlus sai äsja Riigi Tugiteenuste Keskuselt (RTK) positiivse rahastusotsuse, tähendab teisisõnu ju seda, et kui nüüd ka vallaeelarvest vajalik lisaraha appi tuleb, siis saabki Põltsamaa endale viimaks uue ja tänapäevase ujula.
Mõistagi pole veel ehitise lõplik maksumus teada – küll on aga kindel see, et toetusraha oleks Kuningamäe ujula ehitusel suureks abiks. Ilma ainsagi toetuseurota poleks vallal mingilgi moel omal võimekust ujulat valmis ehitada, sest mingeid üüratuid üleliigseid rahasummasid reservides vallal pole.
Kui mööda Eestit ringi sõita, siis nii mõneski kohas hakkab silma see, et suudetud on ehitada valmis kergliiklusteid. Kusjuures mitte lühikesi teejuppe, vaid kilomeetreid pikki kergliiklejatele mõeldud teelõike maanteede ääres. Seda on suudetud teha tõenäoliselt toetusrahade abiga, kuid fakt on see, et need kergliiklusteed on valmis.
Teisalt jälle leidub selliseid piirkondi, kus kergteid on hoopis vähem suudetud ehitada ja jalgrattaga sõitjad või jalgsi liiklejad peavad leppima sellega, et pimedal ajal tuleb liigelda suure maantee ääres, mis pole kaugeltki ohutu.
Nüüd tekib küsimus, kuidas ühes kohas on suudetud kergteid teha ja teises kohas mitte.
Sama lugu on ujulatega. Mõnes kohas, mitte sugugi ülirikastes omavalitsustes, on kuidagi, mingil võluväel uus ja tänapäevane ujula valmis ehitatud. Teises kohas pole ideedest kaugemale jõutud. Tahaks loota, et Põltsamaa teise poolde siin ei jää.
