JUHTKIRI: Raamatu laiem tähendus

Et tänavu möödub pool aastatuhandet esimese eestikeelse raamatu ilmumisest, sai mõned päevad tagasi Põltsamaal Sõpruse pargis Eesti raamatu aastat tähistatud uute puude istutamisega. Sõpruse parki on nüüd istutatud ka puu, mille juures olevalt tähiselt saab lugeda, et selle on istutanud Põltsamaa raamatukogu.
Alates eesti kirjanduse päevast, 30. jaanuarist 2025 kuni emakeelepäevani, 14. märtsini 2026 tähistatakse Eesti raamatu aastat mitmesuguste sündmuste ja näitustega – need toovad esile eestikeelse raamatu ja eesti kirjakeele rolli meie ühiskonnas.
Need on sündmused, mis toovad esile Eesti kultuuri unikaalsuse ning panevad mõtlema sellele, et ühel väiksel riigil võib siiski olla oma emakeelne kirjandus ja kultuuriruum, samas kui mõnel suurel riigil võib olla tohutu territoorium käes, kuid samasugusest, Eestiga võrreldavast kultuurist pole sellel päratul maa-alal jälgegi.
Raamatu tähendusest ja rollist saabki kõige paremini aru just siis, kui mõelda selle peale, et jätkuvalt esineb maailmas kirjaoskamatust. Kultuurrahva üks tunnus ongi just raamatute ja lugemisvara olemasolu laiemalt.
Kas kujutaksime täna Eestis ette ühiskonda sellisena, et meil poleks raamatuid ega raamatukogusid?
Aeg-ajalt on räägitud päris kõva häälega ka sellest, et maaraamatukogusid võiks sulgema hakata, kuna seal pole piisavalt lugejaid ja laenutajaid, siis tegelikult on nii, et mingil hetkel võib tunduda, et ka vähese külastatavusega raamatukogu sulgemine on viga.
Raamatu ja raamatukogu roll kultuuri kandja ja talletajana meie ühiskonnas on hindamatu.