Elulooraamat sulgus mehel, kes terve oma pika ja värvika elu oli pühendanud jäähokile – Uno Veski. Tegus ja väärikas elu sai ajaloo kaante vahele.
Legendaarne väravavaht ja hilisem treener ning jäähoki arendaja Uno Veski oli pärit Rakverest. Tema lapsepõlveaastad möödusid Tallinnas, mis lõppesid keeruliste sõja-aastatega, mil tema isa kui Eesti Vabariigi ohvitser arreteeriti ja saadeti Norilski surmalaagrisse. Pärast sõda seikles Veski koos emaga mööda Eestimaad ja elas metsavenna elu. Sellepärast vahetas ta koole mitu korda õppeaastal, elades peamiselt sugulaste juures Järvamaal ja Tartumaal. Õppides näiteks Koila, Kõola, Vaimastvere jt väikestes maakoolides. Kuni 1947. aastal jõudis ta Jõgeva keskkooli. Seal sai spordiõpetaja Valdur Rajalo juures alguse ka tema spordiarmastus.
Mõne aastaga tõusis ta Jõgeva paremate mängijate hulka, kaitstes jäähokis edukalt nii keskkooli kui kohaliku esindusmeeskonna Kalevi väravat. Kolmel talvel järjest (1951–1953) tuli Veski Eesti koolinoorte meistriks.
Lõpetanud 1953 Jõgeva keskkooli, jätkas Veski õpinguid TRÜ kehakultuuriteaduskonnas. Tartus jätkas ta oma hokikarjääri EPA meeskonnas, millega tuli Eesti meistrivõistlustel kolmandaks ja jõudis karikafinaali. Lõpetanud 1958. aastal ülikooli sportmängude eriala, töötas ta seejärel aasta Palamuse koolis kehalise kasvatuse õpetajana ning olles samal ajal Jõgeval hokitreeneriks. Kuni 1959. aastal kutsuti ta treeneritööle Tallinna. Uno Veskist sai veel samal aastal Eesti jäähoki esindusmeeskonna teine treener, kuid juba järgmisel hooaja (1959/60) keskel sai temast 26-aastasena läbi aegade noorim Eesti esindusmeeskonna peatreener.
1962. aastal viis Veski peatreenerina Eesti meeskonna I NSV Liidu rahvaste talispartakiaadil kaheksandale kohale. Samal aastal pani ta aluse läbi aegade ühele edukamale Eesti hokiklubile – Tallinna Ekskavaatorile. Kolm aastat hiljem moodustas ta Ekskavaatori esindusmeeskonna baasil Eesti esindusklubi, millega hakati mängima NSV Liidu meistrivõistlustel.
Et kindlustada meeskonnale edaspidiseks normaalsed treeningu- ja võistlustingimused, oli vaja tehisjääd ja just Uno Veski initsiatiivil valmis 17. novembril 1967 Ekskavaatori tehisjääga hokistaadion, mis oli esimene omataoline Eestis. Aastatel 1959–1976 kuulus Veski Eesti NSV Jäähokisektsiooni presiidiumi ja oli treenerite nõukogu esimees.
Kui 1985. aastal moodustati Tallinnas uus üleliidulises sarjas startinud esindusmeeskond Talleks, sai Veski selle meeskonna ülemaks. Jätkuvalt muretses ta aga eestikeelse jäähoki tuleviku üle ja sel eesmärgil moodustati tema eestvedamisel 21. veebruaril 1989 Tallinna Hokiklubi THK-88, kust kasvasid välja terve rida Eesti koondisse jõudnud mängumehi (Lauri Lahesalu, Veiko Süvaoja jt.).
Talleksi esindusmeeskonda vedas Veski neli aastat, kuni 1989. aasta sügisel siirdus treeneritööle Soome Kalajoele. Seal jagas ta oma hokitarkusi kuni 1994. aastani. Kuid 2002. aasta sügisel asus Veski pea 70-aastase mehena juhendama Tallinna hokiliigas mänginud HC Cosmose meeskonda ning tegi seda tööd kuus hooaega. Samal ajal alustas ta Jõgeval tööd selle nimel, et eestikeelse jäähoki kasvulava Jõgeva saaks endale lõpuks jäähalli, millest aastaid unistatud ja räägitud. Aastatel 2001–2014 vedas Jõgeva jäähalli projekti, lüües aktiivselt kaasa ka kohalikus poliitikas. Uno Veski oli Jõgeva linnavolikogu vanim liige.
„Tegin selle eesmärgi nimel järgnenud aastatel väga palju tööd. Lugematu arv kohtumisi, sõidud Soome vahet, töö linnavolikogus, artiklid ajalehtedes, kuid kahjuks hämmastas mind Jõgeva linnajuhtide lühinägelikkus, mis süsteemselt minu aastatepikkust tööd nullis,“ rääkis Veski paar aastat tagasi.
Uno Veski poolt Eesti ja ka Jõgeva ajalukku jäetud sügavad jäljed jäävad. Silme ees püsib ta meie mälestustes aga ikka naerusuise ja hooliva kaasteelisena.
Langetame pea ja avaldame siirast kaastunnet lahkunu lähedastele.
Jõgevamaa Spordiliit Kalju
