Juhtkiri: Meeldetuletus, kui oluline on mäletada

Laupäeval, 14. juunil oli Eestis leinapäev ning lipud üle riigi olid heisatud leinalipuna või tõmmatud poolde vardasse. Ühel rahvaüritusel viibides, kus samuti kultuurimajal lehvis sel päeval Eesti lipp leinalipuna, tundus kuidagi kummaline ja võõrastav kuulda kõrvalt, kui täiskasvanud, eesti keelt kõnelevad inimesed uurisid ürituse korraldaja käest, miks lehvib kultuurimaja lipu kõrval leinalint. Nii tuli siis korraldajal selgitada, et 14. juuni on küüditamise aastapäev ja leinalipud on heisatud 1941. aasta juuniküüditamise ohvrite mälestuseks.
Juuniküüditamise käigus arreteeritud ja Eestist Venemaale saadetud või seal vangilaagrites hukkunute mälestuseks korraldati üritusi üle maa. Kuid ometi on meie hulgas ilmselt neid, kes on kas ajalugu pinnapealselt õppinud, pole eriti ennast meedia ja uudistega kursis hoidnud või üldse ei huvitugi ümbritsevast nii palju ning kelle jaoks see võibki olla üllatav, et 1941. ja 1949. aastal toimus Eestis küüditamine. Nii võibki neile olla kahel päeval aastas üllatav, et heisatud on leinalipud ning toimuvad üritused raudteejaamades, kus peetakse kõnesid ja mälestustahvlite juurde asetatakse leinapärgi.
Aga võib olla ongi meie hulgas palju neid, kes ei tea. Võib olla neile tulebki üllatusena, et midagi nii hirmsat on ajaloos toimunud. Ja see polegi nii kauge ajalugu, vaid lähiminevik. Just see tekitabki nõutust või isegi hirmu, et võimalik on elada ka nii, et ei tea ega saagi kunagi teada, et aastate eest tuldi inimestele kodudesse järele vaid selle eest, et nad olid edukamad ja töökamad.