Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis ehk ?Kevade? sündmuste põhilises toimumispaigas tähistati ?Kevade? ilmumise 95. aastapäeva ettekande, etenduse ja näitusega. ?Kevade? kirjutamise loost kõneles eelpool nimetatud Aivar Kull, tänavu jaanuaris ilmunud põhjaliku monograafia ?Oskar Luts? autor. See lugu on Kulli sõnul tervelt viis aastat pikk ning raskuste, takistuste, äparduste ja tükati isegi salapäraga vürtsitatud.
?Raske uskuda, et eesti kirjanduse üks säravamaid teoseid sündis vana rehetare ahjutaguses uberikus, mida võis ka kolikambriks nimetada, aga just nii see oli,? ütles Aivar Kull. Kolikamber asus Rakkes Miku talus, kus Lutsu vanemad tollal elasid, ning kooliaegsetel mälestustel põhinevaid lugusid hakkas Luts üles tähendama sada aastat tagasi, st 1907. aastal. Ühes 1934. aastal antud intervjuus tunnistas Luts, et keset kibekiiret põllutööde aega ütles talle kui üks sisemine hääl: ?Sul on teha midagi muud!?
?Küllap ütleb sisemine hääl seda mingil hetkel paljudele, ent igaüks ei võta seda häält kahjuks kuulda,? ütles Aivar Kull.
Kurioossed möödavaatamised
Rakkes oli Luts kaasaegsete mäletamist mööda ?Kevade? kirjutamisse vägagi süvenenud, 1908. aastal Tallinna kolinud ja apteeki tööle asunud, polnud tal kirjatööks aga enam kaugeltki nii palju aega. Seltsielugi hakkas oma osa nõudma ning tagatipuks tuli veel peale suur armastus leedulanna Gertrud Vaduschati vastu. Armastusest kiskus 1909. aastal alanud kaheaastane sõjaväeteenistus Lutsu lahku, ?Kevade? käsikirja võttis ta aga endaga kaasa ? algul Poolamaale Holmi, hiljem aga Sankt-Peterburgi, kus ta tegutses sõjaväehospidali apteegis. Aeg-ajalt nokerdas Luts ka teenistuses olles käsikirja kallal. Sõjaväevõimudele tundus tema tegevus paraku nii kahtlane, et mõned käsikirja leheküljed lasti isegi vene keelde tõlkida. Veendunud, et tegemist on siiski süütute koolimälestustega, jäeti Luts rahule.
Kui Luts taas Eestimaale jõudis ning Tartus oma aega ülikooliõpingute ja apteegis töötamise vahel jagama hakkas, alustas läbi raskuste valminud ?Kevade? käsikiri teistsugust ekslemist: rändamist ühe kirjastaja laualt teisele. Vähemasti viis võis neid Kulli sõnul olla ja kõik nad keeldusid ?Kevadet? avaldamast.
?Taolised möödavaatamised, mis võivad tagantjärele tunduda lausa kurioosumina, on kirjandusprotsessis paraku üsna tavalised,? tõdes Aivar Kull. ?Näiteks Nobeli preemia laureaadi William Goldingi maailmakuulus ?Kärbeste jumal? käis enne ilmumist läbi 21 kirjastaja käest.?
Luts andis ?Kevade? esimese osa lõpuks oma kulu ja kirjadega välja. 1913. Aasta detsembris ilmus ka teine osa.
?Arvestades kirjeldatud asjaolusid on tegelikult ime, et ?Kevade? üldse valmis sai,? tõdes Aivar Kull. ?Aga andetu näeb takistustes põhjusi, miks asi tegemata jätta, andekas otsib võimalusi, kuidas takistusi ületada ja saab neist veel innustustki.?
Kahe sajandi piiril
Oma Lutsu-monograafias on Aivar Kull öelnud, et ?Kevade? seisab ühe jalaga XIX ja teisega XX sajandis. XIX sajandi kauniskirjanduse tundepaisutuste kammitsais olekut näitavad paljud vanaromantilised laused ja tekstilõigud. Detailitäpsus, grotesksed nihestused, järsud üleminekud ühest meeleoluseisundist teise, alateadvuslike painete täpne tabamine ja moodsa aja inimesele omane eksistentsiaalne melanhoolia lähendavad aga ?Kevadet? XX sajandi psühholoogilisele proosale. See ebamäärane kahevahelolek on Kulli arvates olnud peamiseks komistuskiviks ?Kevade? tõsisemal kirjandusloolisel hindamisel. Samas on see kahe sajandi kokkupõrge Kulli meelest väga viljakas.
Tänuks sisuka ettekande ja pühendunud Lutsu-uurimise eest kinkis muuseum Aivar Kullile nahkköites ?Kevade?. Kohal oli ka raamatu köitnud nahakunstnik Koidu Kungla, kes ise Palamuse kandist pärit.
Vanemuise näitleja ja lavastaja Raivo Adlas on Lutsu interpreteerinud mitmel viisil ja mitme erineva trupiga. Seekord esitasid Aire Pajur (Elva näitetrupp), Jaanus Järs (Palamuse Amatöörteater), Matti Linno ja Peeter Novoseltsev (mõlemad Tartu Vilde Teater) vaimuka lühilavastuse ?Nagu ma midagi muud polekski kirjutanud?, millesse Adlas oli lükkinud stseene Lutsu ?Kevadest? ja ?Vaiksest nurgakesest?, Veiko Märka ?Sabani sõlmes Lutsust? ja Madis Kõivu ?Talist?, aga ka Lutsu ja tema loomingut puudutavatest artiklitest.
Muuseumi ärklisaali pandi ?Kevade? esmatrüki ilmumisjuubeli puhuks üles näitus ?Kevade? lavastustest Eesti kutselistes teatrites. Ühtekokku on seda teost lavale toodud 14 korral. ?Kevade? on tõepoolest igihaljas.
RIINA MÄGI
