Eile peeti kõikjal Eestis märtsiküüditamise 70. aastapäeva. Selle valguses tõusis taas päevakorda küsimus inimlikkusest, selle tumedamast poolest ja mõte, kuidas ning kas üldse me rahvas sellest traagilisest kogemusest paraneb.
Ilmselt millalgi küll, kuid aeglaselt ja vaevaliselt. Ühe rahva vastu tõstetud käsi ning veerevad rongi rattad jäävad põlvkondadeks mälusügavustesse. Kuid selleks, et traagilisi sündmusi mäletada, ei pea neid tingimata üle elama. Piisab ajaloo uurimisest, lugemisest, vaatamisest ning meenutuste kuulamisest. See kasvatab empaatiat ja inimesi, kes iial ligimese vastu kätt ei tõsta.
Kuid meie seas liigub endiselt neid, kes mäletavad, kuidas võõras koputus uksel tähendas aastateks minekut kohta, kust tagasi pääsemine tundus võimatu. Ja tihti koju tagasi ei jõutudki. Tihti jäid lähedased maha, teadmata, kuhu ema, isa või naabrimees viidi. Ning isegi kui koju tagasi jõuti, ei saadud kaua Eestis viibida, sest kodumaa muld võttis tulnu viimaks enda rüppe.
Neid sündmusi meenutades tuleb taibata, et kõik on küll möödas, kuid kui me oma vabadust ja kodu ei hoia, võib sarnane taas korduda. Me ei tohiks unustada, et eestlus ja eestlaseks olemine tähendab rohkem kui pelgalt eesti keeles rääkimine. See tähendab oma kodu ja riigi eest seismist ning oma kultuuri kaitset. See tähendab mõttemuutust, toetamist, tunnustamist ning armastavate sõnade ütlemist. Siis ei pea kartma, et koputus uksel võib viia kannatuste teele.
