31 aastat tagasi, 24. veebruaril 1989 esitasid kolm rahvuslikdemokraatlikku rühmitust – Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit eesti rahvale üleskutse viia läbi Eesti Vabariigi õigusliku kodanikkonna registreerimine rahvaalgatuse korras. See oli Eesti Vabariigi kodanike komiteede liikumise avalöök.
Eesmärk oli põhimõttelise tähtsusega – teha kindlaks, kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle, kui peaks avanema iseseisvuse võimalus. Kas kõik ENSV territooriumil sisse kirjutatud isikud? Üksnes eesti rahvusest isikud või juriidiliselt üha kehtiva Eesti Vabariigi kodanikud? Ametlikud reformimeelsed jõud sellele otsustavale küsimusele vastust ei andnud.
Veel augustis 1988 tõdes Mart Kadastik oma Edasi artiklites küll võimuvaakumi olemasolu ning ENSV juhtkonna autoriteedi päevast päeva kahanemist. Järeldus oli aga pragmaatiline – avastused ajaloolise tõe – Eesti okupeerimise kohta – võivad ju paika pidada, kuid nad ei muuda olemasolevat tegelikkust.
Liikumine massidesse
Estonia kontserdisaalis esitati 24. veebruaril 1989 sellisele arusaamale selge alternatiiv – Eesti rahvusriigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Sellega rõhutati katkematut jätkuvust 1918 välja kuulutatud ning Vabadussõjas eluõiguse võitnud Eesti Vabariigiga – riigiga, mis isegi eestimeelseis ringkondades oli kahvatunud lootusetult kaugeks minevikuks. Kuid asi oli kaugel teoreetilisest targutamisest. Kodanike komiteede liikumise algatajad avastasid Eesti Vabariigi kestvust kehastava sidelüli – jõu, mis koosnes lihast ja verest. Need olid sajad tuhanded kodanikud, kelle peremeheõigusi nõukogude passi reaalsus ei saanud tühistada. Nii leiti võti lahendusele, mis 31 aasta eest tundus ülimalt raskelt teostatav, kuid mis nüüd on jäädvustatud meie põhiseaduse sissejuhatusse – riik, „mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.“ Eesti NSV poliitiline struktuur ja okupatsiooni vältel kujundatud elanikkond, kellest üle kolmandiku moodustasid Nõukogude Liidust siia asunud, polnud valmis ega suuteline sellise eesmärgini jõudma.
Sajad kohtadel valitud kodanike komiteede liikmed hakkasid kirja panema inimesi, kes suutsid tõendada, et nad ise või nende vanemad olid Eesti okupeerimise hetkel olnud Eesti Vabariigi kodanikud. Registreerimine tähendas mitte enam anonüümset osalemist rahvuslikes meeleavaldustes, vaid isikliku konkreetse vastutuse võtmist. Iga registreerunu kinnitas oma allkirjaga, et peab end Eesti Vabariigi, mitte Nõukogude Liidu kodanikuks. See tähendas algjärgus tõsist riski – allkiri võrdus ju Nõukogude kodakondsuse „reetmisega“. Ametlikus meedias hoiatati inimesi, et nad panevat endid kirja uuele Siberi küüditamisrongile. Kõigest hoolimata kasvas suve lõpuks 1989 registreeritute arv üle 100 000.
1989. aasta suve lõpul hakati registreerima paguluses asuvaid Eesti kodanikke. Sellega pandi alus okupatsiooni tagajärjel üle maailma laiali paisatud eestlaste poliitilisele taasühendamisele. Ühtlasi tegi kodanike komiteede ajutine sidetoimkond avangu tulevikku, pakkudes Eestis elavatele muulastele võimalust taotleda Eesti kodakondsust. Olukorras, kus kõikjal kehtis nõukogude võim, registreeris ligi 60 000 isikut endid reaalselt veel mitte eksisteeriva riigi kodakondsuse saamiseks. Sellega loodi Interrindele positiivne alternatiiv.
24. veebruaril 1990 valis 557 163 õigusjärgset Eesti Vabariigi kodanikku (90% registreerunuist) 1113 kandidaadi seast 499 saadikut Eesti Kongressi, mis sai mandaadi otsustada Eesti riikluse ja kodakondsuse põhiküsimusi. 11. ja 12. märtsil 1990 esimest täisistungit pidanud Eesti Kongress kujunes kõige laiapõhjalisemaks üleminekuaja esinduskoguks, mis ühendas kõik tolleaegsed erakonnad ja liikumised – kokku 31. Rahvarinne võitis 107, Muinsuskaitse Selts 104 ja ERSP 70 mandaati.
Rahva kangelastegu
12. märtsil vastu võetud manifestiga tegi Eesti Kongress maailmale teatavaks eesti rahva tahte taastada iseseisev Eesti Vabariik kui aastal 1918 välja kuulutatud Eesti Vabariigi järglane ning deklareeris end seadusliku riigivõimu taastajaks. Võeti vastu Eesti Kongressi tegevuskava üleminekuperioodil, läkitused ÜRO-le ja NSVL rahvasaadikute kongressile, Kongress valis 71-liikmelise tegevorgani – Eesti Komitee.
Eesti Kongressi koostöö märtsis 1990 valitud uue ülemnõukoguga algas paljutõotavalt: mõlemad kogud võtsid vastavalt 28. ja 29. märtsil vastu samasuguse avalduse üleminekuperioodist, mille ametlikuks eesmärgiks sai Eesti Vabariigi taastamine täies ulatuses. Koostööle aitas kaasa tõsiasi, et 105-st ülemnõukogu saadikust oli 44 Eesti Kongressi liikmed. Oluliseks negatiivseks teguriks kujunes uue ülemnõukogu moodustatud valitsuse juhi Edgar Savisaare suhtumise järsk muutus. Savisaar oli eelnevalt valitud Eesti Komitee juhatusse ning lubanud, et hakkab kõigis olulistes küsimustes konsulteerima Eesti Kongressiga ega lähe vastu kongressi tahtele. Pärast võimule saamist tegi Savisaar mais 1990 järsu pöörde ning hakkas kohtlema kongressi kui isehakanud alternatiivvõimu, mis ohustavat tema valitsuse oma. Sellest hoolimata suutsid Eesti Komitee ja ülemnõukogu säilitada koostöö mitmes olulises küsimuses.
Eesti Kongress on kogu eesti rahva kangelastegu. Saavutus, millele on raske võrdset näha kõigi postsovetlike riikide arengus. Eesti kodanikualgatuste võimet kujundada okupatsiooni tingimusis hulk nõukogude võimust sõltumatuid demokraatlikke alternatiive võib pidada ainulaadseks. Rahvuse seisukohalt, kelle püsimise oli okupatsioon seadnud suure küsimärgi alla, tähendas seaduslike kodanike mandaadiga alternatiiv garantiid, et meie loodetav iseseisvus ei hakka põhinema nõukogude võimu poolt poole sajandi vältel vormitud sundseisundil.
Järjepidevus, mida meie tänased juhid kõigil pidulikel sündmustel endastmõistetavana rõhutavad, tundus veel 20. augustil 1991 peaaegu utoopiana. Tugev oli kihk viivitamatult välja kuulutada nn kolmas vabariik, mis aga rajanenuks nõukogulikel struktuuridel ja okupatsiooni tekitatud valijaskonnal. Üksnes Eesti kodanike esinduskogu olemasolu ja selle välja töötatud riikluse põhimõtted andsid võimaluse rahvuslikuks kokkuleppeks, mille tulemuseks on tänane Eesti Vabariik.
Tunne Kelam, Eesti Komitee esimees 1990–1992
