Enamik meie toimetuse inimestest pidas lõppenud aasta tegijaks ilma. Oli tõeliselt külm ja lumerohke talv, siis suurvee ja üleujutustega kevad, meeletult palav ja rohke äikesega suvi, jahedavõitu vihmane sügis ning seejärel veelgi suurema lumeuputusega hilissügis ja talve algus.
Muutused peaksid toimuma meie peades
Möödunud aasta jääb meelde eelkõige klimaatiliste ekstreemsuste poolest: aastaalguse külmalainete ja lumeuputuse, suvise nädalatepikkuse roiutava leitsaku, augustitormi ja detsembris taas saabunud lumeuputusega. Nii et Eestimaa rahvas sai möödunud aastal lisaks 20. augustil toimunud Ühtelaulmisele kogeda veel tormijärgset ühtesaagimist ja tuisujärgset ühterookimist. Ei saa öelda, et kaks viimast tegevust rahvast vähem liitnud oleksid kui esimene ja seda sootuks ilma interneti abita.
Mine tea, võib-olla ongi kõrgemad jõud meile sellised katsumused kaela saatnud, et me üksteisega taas natuke rohkem suhtlema ja arvestama hakkaksime. Üldiselt kipume me praegu ju igaüks, kulm kortsus, oma nurgas oma võitlust pidama ning kaasinimestes või kolleegides mitte mõtte- ja teekaaslasi, vaid vaenlasi või konkurente nägema. Seetõttu on meie vaimu- ja mõtteruum tükati nii paineid ja pingeid täis, et elu- ja töörõõm hoopis kaduma kipuvad. Euro tulek ses mõttes asja küll ei paranda, muutus peaks toimuma ikka meie peades, mitte rahakotis. Ent mis jõud see peaks olema, mis asjad paremuse suunas liikuma tõukaks?
RIINA MÄGI
Taevaluugid võiksid mõneks ajaks suletuks jääda
Möödunud aasta tegijaks on vaieldamatult ilm. Aasta alguses maha sadanud suur lumi, mida arvati jätkuvat jaanipäevani, sulas märtsi lõpus, aprilli alguses paari nädalaga ja suurvesi lõikas tsivilisatsioonist ära nii mõnedki külad. Vett jagus majade keldritesse, hoovidesse ja mõnele peaaegu tuppagi.
Eestile äärmiselt ebatraditsiooniliselt kuum suvi võimaldas end kiiresti pruuniks päevitada. Kõrvetav palavus oli vesi jäätisetootjate ja õhukonditsioneeride müüjate veskitele. Kuumalaine kulmineerus augusti algul, mil äikesetorm laastas Eestimaad. Suurimaks kannatajaks jäi naabermaakond Lääne-Virumaa. Ka Jõgeva maakonnas tegi torm üsna palju kahju. Palamuse lauluväljaku pargis tundusid pärast tormi kõik põlispuud murdunud olevat. Nii mitmedki majapidamised olid ilma elektrita peaaegu nädala. Enim kahju oli tormiga kaasnenud elektrikatkestusest neil, kes olid sügavkülmad otsast otsani marju ja hoidiseid täis ladunud. Suur kogus marjasaagist läks seetõttu riknema.
Novembri lõpus maha sadanud lumi katab meie maad tänaseni. Detsembri keskpaigas möllanud torm Monika tõi kaasa üsna suure kaose ning jõulupühade ajal üle Eesti liikunud tsüklon Scarlett lisas sellele hoogu juurde. Kehv majandusaasta on jätnud omavalitsused üsna keerulisse olukorda, sest lumetõrjeks vajaminev raha on suurel osal omavalitsustest otsas. Ka minul on juba üsna arvestatav summa lumelabidatele kulunud. Isegi kallimad ja väidetavalt ka kvaliteetsemad labidad on praegusele lumekogusele alla vandunud. Kõik me soovisime valgeid jõule, aga kuule, ilmataat, see, mis praegu toimub, on juba üle mõistuse! Nüüd jääb üle vaid loota, et uue aasta hakul jäävad taevaluugid mõneks ajaks suletuks.
EILI KOITLA
Suur veeväli, metsik äike ja lahkuvad rändlinnud
Kõik põnevamad hetked lahkunud aastast on seotud loodusega. Lumerohke talv tõi suurveega kevade ja esimene suurvee-emotsioon on pärit ülestõusmispühade ajast, kui sõbrannaga Hiiumaal Kassaris tema maakoju üritasime pääseda. Meil oli küll autos kolm paari kummikuid, kuid majja pääsemiseks sobis vaid üks paar. Nimelt oli majani viival teel vett mulle pea põlvini. Toidu ja riidekraami tassisime majja nii, et tema andis autost asju minu kätte ja mina kahlasin läbi vee maja poole, kandam pea peal. Järgmine käik oli Käinasse talupoodi, kust endale pikema säärega kummikud ostsime. Paraku mitu numbrit suuremad, sest õige suurusega kõrge säärega jalanõud olid juba otsas: me polnud ainsad, kes sel ajal koju pääseda üritasid.
Järgmisel hommikul õue astudes aga nägin parti värava poole ujumas. Kui toast fotoaparaadi tõin, oli lind juba lahkunud. Järgmisel nädalal ehk 8. aprillil õnnestus mul Soomaal esimest korda elus kanuuga tuppa aerutada. Soomaa viies aastaaeg pakkus igatahes kustumatuid elamusi.
Samasuguseid elamusi pakkus ka vägev äikesetorm augustis, mis meie mailgi palju kahju tekitas.
Hoopis isevärki oli tänavune sügis – kord külm, kord tuuline ja vihmane, aga vahest näitas end ka päike. Üks mälupilt on pärit ühelt Väinamere laiult, kus sookured enne lahkumist parvedesse kogunesid. Kui nad minema hakkasid, siis ühel hetkel oli neid terve taevas täis. Ükskõik, kuhu vaatasid, igal pool sookured. Mõistatasime, kui suur parv see võis olla. Keegi ei osanud õiget arvu pakkuda. Samal õhtul tulid laiu idakaldale luiged. Ka nemad valmistusid lahkuma, otsides madalast veest toitu. Nende nukrad häälitsused ei vaibunud öösekski. Mõistsime, et neil on tõesti väga raske kodupaigaga hüvasti jätta.
HELVE LAASIK
Vanemad inimesed pagesid palavuse eest keldrisse
Äsja lõppenud aastast jäi meelde ka erakordselt soe suvi ja juba teine järjestikune väga lumerohke talv. Suvest meenub tavatu nähtusena, et nii mõnedki vanemad inimesed otsisid palavuse eest varju keldritest. Talvest ilmselt tuleb meile kõigile esmalt meelde lõputu lume rookimine ning minu jaoks väga keeruliseks osutunud jõulukuuse otsimine lumme mattunud metsast.
Möödunud aasta juunikuus käisin sihtasutuse Läänemaa Turism korraldatud ekskursioonil Läänemaale, kus reisi põhisihtkohaks oli Vormsi saar. Kenade paikadena sellelt reisilt jäid eelkõige meelde Nõva vallas Perakülas asuv RMK loodusmaja, Roosta puhkeküla, Nõva kaunid “laulvate” liivadega rannad. Päris põnev oli Linnamäel asuvas Uuskalda spordi- ja puhkekülas tuulejõul liikuva maapurjekaga sõita.
Tõeliselt meeldejäävaks kujunes ka meresõit Vormsile jahtal “Rjunbarn”. Vormsilt jäi enam meelde uhke kirik. Mandrile tagasi jõudnud, oli tore võimalus külastada kaunist Kiideva küla ja Altmõisa külalistemaja. Muidugi kuulus reisikavasse ka Haapsalu külastamine.
Eelmisse aastasse mahtus ka isiklik tähtpäev — viiekümne aasta juubel. Meeldiv oli lugeda juubeliõnnitlust kolleegidelt oma kodulehest, aga üllatusena ka Eesti Ajalehtede Liidult Päevalehest ja Õhtulehest.
TOOMAS REINPÕLD
Meenub nii õudset kui armsalt liigutavat
Ei saa minagi üle ega ümber 9. augusti tormist, mil maakodus sõstraämbriga hädavaevalt tuppa jõudsin, kui sajandivanune õuekask murdus. Õnneks küll mitte hoonetele, vaid täpselt nende vahele maha. Siiski võttis ta endaga „hauda kaasa” ka noorukese hõbekuuse ja kadaka.
Aga liigutavaim ja armsaim mälestus jääb tänavustest jõulupühadest, kui 81-aastane lell mulle helistas ja telefoni akordionil jõululaulu mängis.
See oli kahtlemata minu kõige ilusam jõulukink.
KAIE NÕLVAK
