Jõgeval Betti Alveri muuseumis avati nädal tagasi Margus Meinarti maalinäitus “Raudsed värvid”. Näituse pealkirjas sisaldub vihje Betti Alveri loomingule: tal on kirjutanud luuletuse “Raudsed närvid”.
Tartlane Margus Meinart on kunstihariduse omandanud Konrad Mägi ateljees, mis tänini Tartus tegutseb. Seal õppis ta aastatel 1991-1996 ja see on jätnud jälje tema kunstimõistmisele: värv on tema jaoks see, mis pildi sisu edasi annab, ning pilt kõneleb enda eest, sõnu pole sinna juurde vaja.
“Vahel on muidugi huvitav vaadata ka sellist kunsti, kus pilt on ainult vihje millelegi, asja sisu seletab ära tekst seinal ning kogu näitus visatakse pärast eksponeerimist prügikasti, aga oma loomingus olen jäänud ikka värviga mässama,” ütles Margus Meinart.
Ta mäletab, kuidas tema ateljeeaegne õpetaja Kaja Kärner riputas kunagi tunnis tahvlile sedeli Aleksander Suumani suust kuuldud fraasiga: “Maalimine on nii raske, et hakka või kunstnikuks.” Ja mängud värviga lähevad tema sõnul tõepoolest, mida aeg edasi, seda keerulisemaks ja põnevamaks.
“Kui uut tööd maalima hakkan, on see nagu matemaatiline tehe, mille vastust ma juba tean, aga et selleni jõuda, pean võrdusmärgi ette vastava tehte konstrueerima,” ütles Margus Meinart ja lisas, et oma teise ateljeeaegse õpetaja Heldur Viiresega (Kaja Kärner on meie hulgast juba lahkunud) käib ta aeg-ajalt nüüdki konsulteerimas.
Jõgeva näitusele pani Margus Meinart välja mitu portreed, aga ka maastikke, linnavaateid ja abstraktsioone. Need on tundliku pintsli ja isikupärase käekirjaga maalitud. Õigupoolest on iga pilt nagu omaette maailm. Ajaliselt kuuluvad näitusetööd umbes kümmekonna viimase aasta loomingu hulka.
“Lootsin siia ka mingi koguse päris uusi pilte maalida, aga ei jõudnud. Tõnis Paberit kutsus mind osalema oma Vanemuise teatri teemalisel näitusel, mis praegugi Tartu kunstimajas üleval on. Otsustasin maalida sinna kümne Vanemuise näitleja portreed ja ned võtsid kogu võhma ära,” tunnistas Meinart.
Aga Jõgeva vaataja jaoks pole ilmselt vahet: neil on ju ka Meinarti vanemad tööd nägemata.
Portree kolm seadust
Küsimusele, kas tal on maalides ka lemmikteema, vastas kunstnik, et kui tal on tahtmine maalida, siis polegi vahet, kas ta võtab ette portree, maastiku või abstraktse kompositsiooni.
“Kui pikemalt abstraktsioone maalid ja üks pilt lõpuks nässu läheb, siis on hea teine teema käsile võtta. Või kui kümme portreed jutti maalid, nagu Vanemuise teemalise näituse jaoks, siis niipea järgmist portreed teha ei taha,” kinnitas Margus Meinart.
Portree on tema sõnul tegelikult täiesti omaette maaliliik ja esitab mitu olulist nõudmist. Esiteks võiks portree olla portreteeritavaga sarnane, teiseks võiks see inimese kohta midagi olulist öelda ning kolmandaks võiks see olla lihtsalt hea pilt, mis ütleb midagi ka sellele, kes portreteeritavat ei tunne. Et suuta inimese kohta midagi olulist ära öelda, portreteerib Margus Meinart vaid tuttavaid inimesi.
“Valminud portreel pean ära tundma inimese sellisena, nagu mina teda tean,” ütles kunstnik.
Meinart on enda sõnul küllaltki kiire maalija, maalib nn alla prima, st kandes uue kihi värvi veel kuivamata kihi peale. See nõuab teatud kogemust. Kui näed, et miski valesti läks ja sama koha peale mitu korda uut värvi paned, saad lõpuks määrdunud ja “surnud” pinna. Seega tuleb suuta maalida nii, et parandusi teha pole vaja.
Umbes pooled Meinarti Jõgeva näituse tööd on maalitud mitte kodusel Eestimaal, vaid Brüsselis, kus kunstnik koos perega vahepeal elas: tema abikaasa Kersti teeb nimelt Euroopa Liidu asutustes tõlgitööd: tõlgib inglise, rootsi ja prantsuse keelest eesti keelde ning eesti keelest inglise keelde.
Euroopa keskel
Meinart kinnitas, et võõrastesse oludesse ja võõrasse keelekeskkonda sattumine oli tema isiksuse arengu seisukohalt põnev periood. Algul oli ta kolm aastat lihtsalt kodune isa, siis aga hakkas taas maalima. Suisa Euroopa keskel elades olid ka suurepärased võimalused muuseume ja näitusi külastada. Pariis on ju Brüsselist vaid tunni ja kahekümne minutise rongisõidu kaugusel. Kui laupäeva hommikul Pariisi sõita, jõuab seal päeva jooksul kuni viis näitust ära vaadata, eriti kui viimaseks jätta kella üheksani avatud olev Pompidou keskus. Öö saab veeta hotellis, pühapäeval veel mõned näitused sisse “ahmida” ja siis muljetest küllastununa rongis Brüsselisse tagasi veereda. Kiirrongiga Londonis käik oli mõnevõrra kallim, aga sedagi võis mõnikord lubada.
Brüsselis jõudis Margus Meinart mitu näitust teha. Seal veedetud aeg oli huvitav ka selle poolest, et Meinartite kodus käis külas palju eesti kultuuriinimesi. Kui mõni teater näiteks Brüsselisse külalisetendusi läheb andma, majutatakse teatrirahvas Brüsseli eestlaste kodudesse. Nii tekkis väga toredaid tutvusi, mille väljenduseks on näiteks Jõgeval näha olevad portreed Hendrik Toomperest ja Jan Uuspõllust.
Margus Meinart ongi tegelikult suur teatrisõber. Kui ta ühest vaimsest tegevusest puhata tahab, siis tegeleb teisega. Nii et teatris käib ta justkui maalimisest puhkamas.
“Teatri kohta on tore arvamust avaldada, ise asjast midagi teadmata. Kunsti puhul tunnen ma tunduvalt suuremat vastutust selle pärast, mida ütlen,” märkis kunstnik muiates.
Kui Marguse abikaasa Kersti töötab endiselt endiselt Brüsselis, siis Margus ja pojad (üks neist on tudeng, teine koolipoiss) naasid mõne aasta eest Tartusse. Et poistel keeled suus liiga sassi ei läheks ning eesti keel üksnes köögikeele staatusse ei taanduks, oli Meinartite meelest mõistlikum noored koju tagasi tuua. Kerstil ei tasunud aga ära tulla, sest Brüsselis makstav palk on selleks liiga suur. Kokku saab pere umbes kahe nädala tagant, pikemad koosolemised on suvel ja jõulude ajal.
Margus Meinart on praegu vabakutseline kunstnik. Koos ühe sõbraga on tal pisike ettevõte ka, OÜ Polstritööd, mis tegeleb mööbli restaureerimisega, aga tema enda jaoks on olulisem ikkagi maalimine.
“Olen mööbli restaureerimist kunstikoolis õppinud ja esmapilgul tundub see romantiline: et päästad antiiktooli “luukere” pööningult ja annad talle uue elu. Aga tegelikkuses taandub kõik ikka äravajunud porolooni asendamisele,” ütles Margus Meinart.
Jõgeva näituse avamise päeval oli tal juhtumisi sünnipäev. Ning avamispeole kogunenud seltskond oli väikesearvuline, ent põneva koosseisuga.
Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru tunnistas, et talle Konrad Mägi ateljeega seotud kunstnike loomelaad meeldib. Varem on muuseumis vaadata saanud näiteks Maris Tuulingu ja Evi Gailiti loomingut. Margus Meinart ütles aga näituse pealkirja juurde naastes, et raudseid närve tal kindlasti pole, aga värvid on tema jaoks raudselt olulised.
RIINA MÄGI
