“Midagi pole teha: kui Kangrolt seitse meetrit tellid, saad ikka kaksteist,” naeris Kangro ise, kui “Kalevipoega kündmas” Tallinnast ARS Monumentaali õuelt Põltsamaale vedama hakati. Tõepoolest: kuju mõõtmed kasvasid töö käigus esialgu kavandatuist tunduvalt suuremaks. Sama lugu juhtus Rakveresse tehtud “Tarva” ja Saaremaale tehtud “Suure Tõllu ja Piretiga”. Aga kes üht, teist või kolmandat näinud, jääb arvatavasti nõusse, et paikade jaoks, kus need seisavad, jäänuks väiksem formaat nigelaks.
“Ma ei põe suurusehullustust ega pea ka taiese väärtust sõltuvaks tema suurusest, aga igal kunstnikul lihtsalt on oma formaat. Ja minu formaat on suur: ma olen hingelt monumentalist,” ütles Tauno Kangro.
Mõistagi teeb Kangro ka väiksemaid skulptuure, ent käsitleb neid ise pigem kavanditena, mille järgi võiks kunagi midagi suuremat teha. Ka kündja kuju nägi Sõpruse pargi rajaja Ants Paju Tauno Kangro ateljees kümme korda väiksemana kui see praegu pargis seisab. Kõigepealt tõi Ants seda kuju vaatama üleriigiliste künnivõistluste läbiviijad ning nood tellisidki “Kündja” koopia künnivõistluste auhinnaks. Ühtäkki hakkas aga Ants “Kündjat” nägema hiidmõõtmetes Sõpruse parki paigutatuna. Nüüd see seal seisabki, ent juba “Kündva Kalevipoja” nime all.
Unistus päästis
Äratehtut silmas pidades tundub tükati uskumatuna, et Tauno Kangro sai tänavu 25. mail alles neljakümneaastaseks. Tegelikult poleks ta pruukinud kahekümnesekski saada, kui teda poleks, piltlikult öeldes, päästnud oskus oma unistustest innustunult kõnelda. Kui ta keskkooli lõpetas, käis parasjagu Afganistani sõda.
Selleks, et sõjaväest ja võimalikust Afganistani saatmisest pääseda, läks Tauno tehnikakooli pottsepaks-müürsepaks õppima. Sõjaväest vabastanuks ka kunstiinstituut, ent sinna pääsemast takistas napp joonistusoskus: pioneeride palee ehk praeguse huvikeskuse Kullo skulptuuristuudios, kus Tauno teismeliseeast saati käinud oli, joonistama ei õpetatud.
Siis otsustati aga tehnikakoolid kui niisugused likvideerida ning seda nimetust kandnud asutused võrdsustati kutsekoolidega. Mis tähendas, et tehnikakoolides õppivad poisid, Tauno kaasa arvatud, sattusid päevapealt sõjakomissariaadi huviorbiiti.
Arstlikus komisjonis vaatas Tauno viimasena üle naispsühhiaater dr Palvar, kes küsis otse, kas ta tahab sõjaväkke minna või ei. Tauno vastas ausalt, et ei taha. “Aga mida sa siis tahad?” küsis dr Palvar. Ning Tauno rääkis talle oma unistusest astuda kunstiinstituuti ning luua suuri pronks- ja graniitskulptuure. Mispeale arst tunnistas ta väeteenistuseks psüühiliselt kõlbmatuks, väites, et kui Tauno-sugusele mehele relv kätte anda, laseb too kohe mõne teenistuskaaslase maha.
Hiljem selgus, et dr Palvar oli selleks sõjakomissariaadile oma teeneid pakkunudki, et loominguliste eeldustega poisse sõjaväest päästa. Samal päevalgi oli ta “rajalt maha” võtnud ühe perspektiivika viiuldaja. Nüüd on dr Palvar surnud. Võlatunne tema ja Afganistanist tinakirstus tagasi tulnud kursusekaaslaste ees on olnud üks, mis Taunot looma ja ennast arendama on ajendanud. Mis aga joonistamisse puutub, siis selle õppis ta selgeks ? kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel käies ja õllekas huvitavaid tüüpe visandades. Nii et tänu õllekale pääses ta lõpuks kunstiinstituuti ja on nüüdki skulptuuride kõrval näitustel eksponeerinud oma akti- ja loomajoonistusi.
Kaks oskust
Tauno Kangro ateljee Tallinna vanalinnas Uuel tänaval pole selline loomeköök, kuhu looja sisse kiigata ei lubaks. Pigem on see koht, kuhu külalised oodatud on. Tauno ateljees on peetud tema enda ja sõprade ning sõprade sõpradegi sünnipäevi. Söömise-joomise asemel on neil pidudel esikohal olnud katsetused skulptuuri alal.
“Nii mõnigi inimene on avastanud endal sellised võimed, mida ta üldse ei teadnud olemas olevat,” ütles Tauno.
Üheks suurema skulptoripotentsiaaliga inimeseks, kes tema ateljees “käe valgeks” on saanud, peab Tauno näiteks pangategelast Vahur Krafti.
Lisaks Uue tänava ateljeele rajab Tauno avatud ateljeed oma Laitses asuva kodumaja juurde. Selleks sai ta päris kopsaka projektitoetuse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu. Ateljeesse on tulevikus end täiendama oodatud Eesti ja muu ilma noored skulptorid.
“Kaks väärt oskust, mis mul on, on oskus tööd teha ja oskus sõpru valida,” ütles Tauno enda kohta.
Ants Paju väitel tunnistanud Tartu skulptuuri grand old man Endel Taniloogi, et ta iriseks küll Kangro kallal, aga tegelikult on too tegija mees. Skulptuuride pronksi valamisega tegeleva ARS Monumentaali juht Vello Kümnik lisas, et ta ei näe eesti skulptorite hulgas praegu kedagi teist, kes julgeks nii mastaapseid taieseid ette võtta kui Tauno. Paljud vanemad meesskulptorid pole enam aastaid midagi uut loonud, naisskulptorite jaoks pole aga Kümniku meelest suurem kui pooleteise-kahemeetrine taies jõukohane.
Nii et see kära, mis Tauno tegemiste ümber käib, on osalt tingitud sellest, et teiste ümber pole lihtsalt midagi kärada. Miskipärast on Tauno pronksskulptuuride ümber käinud suurem vaidlus kui graniittaieste ümber. Või tundub mulle ainult nii?
Nahutada said omal ajal nii “Tarvas” kui ka Suure Tõll ja Piret”. Isegi mõõtmetelt tunduvalt väiksema “Hea Linna Vaimu” ümber, mis viis aastat Jõgeva kultuurikeskuse ees seisnud, ilguti algul omajagu. Aga ometigi on kõik nimetatud skulptuurid kujunenud nende asupaikade sümboliteks. Sama juhtub ilmselt ka kündva Kalevipojaga Põltsamaal. Küllap oskab Tauno Kangro siis ära tabada selle paiga vaimu, kuhu ta taiese kavandab.
Kuus aastat
Kündev Kalevipoeg on Tauno Kangro taiestest senini mõõtmetelt suurim, ent sugugi mitte raskeim. Raskeim on Tallinnas Mustamäel Männi pargis seisev graniitskulptuur “Mõtlik mees”, mis kaalub 28 tonni. Sellesse skulptuuri pani Tauno kuus aastat oma elust. Kui ta Soomest saadud graniitplokki poolteist aastat raiunud oli, tulid ilmsiks graniidis olevad mikropraod, mis küll ei takistanud kuju lõpuni välja raiumist, ent mille tõttu kuju eluiga ilmselt üsna lühikeseks oleks jäänud. Tauno pidas õigemaks töö pooleli jätta ning tohutule materiaalsele kahjule vaatamata uus graniidiplokk hankida. Kui suurem masendus möödas, alustas ta uuesti tööd ja sai taiese valmis.
Kui paljud tänapäeva Eesti kujurid on hakanud viljelema jää- ja liivaskulptuuri või läinud üldse üle video- või performance’ikunsti valdkonda, siis Tauno tahab oma töid endiselt näha teostatuna õilsates ja igavikulistes materjalides nagu graniit ja pronks. Kaks aastat tagasi Ivo Parbusele antud intervjuus on Tauno Kangro öelnud, et nii mõnigi tema kolleeg tahaks tegelikult ka traditsioonilisi materjale kasutada, aga ei julge, sest kardab enda kit?imeistriks tembeldamist. Seda, mis in ja mis out, on eesti kunstis Kangro sõnul viimasel ajal määranud nn Sorose fondi raha. Jagatud on seda mõningate juhtkriitikute artiklite põhjal ning valdavalt moodsa kunsti projektidele. Tagajärjeks on traditsiooniliste kunstiliikide areenilt tõrjutus ning tühjavõitu näitusesaalid.
Tauno öelduga võib nõustuda või mitte nõustuda, aga oma iva selles on. Tema ise ei karda teha seda, mida tahab, sest teda pole Sorose rahad kunagi huvitanud: ta on end oma loominguga ise ära majandanud. Mis on omakorda andnud mõnedele põhjust öelda, et Kangro pole kunstnik, vaid marketingimeister.
Neli meetrit
Ka plagieerimises on Kangrot süüdistatud. Kündva Kalevipoja kohta on mõned (allakirjutanu kaasa arvatud) öelnud, et see meenutab väga kunagi Jüri Arraku poolt joonistatud Suurt Tõllu. Tauno Kangro tunnistab, et Arraku ja graafikust vanameistri Kaljo Põllu tööd on talle tõesti mõnevõrra eeskujuks olnud, ent plagieerimises teda siiski süüdistada ei saa.
“Teiste pealt maha viksimiseks olen ma liiga egoistlik: mul on oma ideid piisavalt,” kinnitas Tauno.
Mis Arrakusse endasse puutub, siis tema pole Tauno Kangrole mingeid etteheiteid teinud. Vastupidi: ta pidas Kangrot vääriliseks partneriks, kellega koos Krakowis ja Varssavis näitusel üles astuda.
“Ma olen temalt tohutult vaimset jõudu saanud,” ütles Kangro Arraku kohta.
Nn nelja meetri teemast poleks mina “Kalevipoeg kündmas” avamispäeval enam rääkida tahtnud, Taunot vaevas see aga ikka veel. Mina poleks sellest rääkida tahtnud sellepärast, et mulle polnud eri poolte esindajatega rääkides ikka päris selgeks saanud, mis põhjusel või kelle süül kujude alused nii valmis valati, et Kalevipoeg hobusest nüüd mitte kaks, vaid neli meetrit tagapool astub. Tauno tahtis teemat aga endiselt puudutada sellepärast, et inimene, kes skulptuurigruppi vaatama tuleb ja kahe figuuri omavahelise kauguse liiga suure leiab olevat, ei oska süüdistada kedagi peale skulptori.
“Kolm meetrit elaksin veel kuidagi üle, aga neli on liiga palju,” ütles Tauno ja tunnistas, et oli kündva Kalevipoja peale mõeldes avamiseelsetel öödel mitu korda higisena üles ärganud. Samas oli ta muidugi õnnelik selle üle, et sai tänu Ants Paju ettevõtlikkusele oma idee normaalmõõtmetes ja väärikas materjalis teostada, ning möönis, et distantsilt vaadatuna suur vahe ei häiri ning et Kalevipoja künnivakku paigutatud kivid annavad kompositsioonile palju juurde.
Tauno Kangro hiljutisest Keskerakonda astumisest ja Tallinna lahte rajatavast Kalevipoja kujust ma siinkohal rääkima ei hakka. Esimesest sellepärast, et selle tagamaid ütles Kangro end mitte avada saavat ning teisest sellepärast, et see on alles tulevikumuusika. Põltsamaa Kalevipoeg on aga juba reaalsus, meeldigu see siis kellelegi või mitte.
RIINA MÄGI
