Keskkonnaameti ja jahimeeste seltsi koostöös Tartus korraldatud sigade aafrika katku teemalisel konverentsil rääkis Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna doktorant Ragne Oja metssigade liikumist piiravatest ja soodustavatest asjaoludest. Tema sõnul ei too metssigade lisasöötmise järsk vähendamine nende populatsioonis kaasa kiiret arvu langust, samuti tuleks vältida jahipidamisviise, mis loomad oma kodupiirkonnast lahkuma sunnivad.
Ragne Oja märkis oma sõnavõtu sissejuhatuseks, et metssigadel on oma koduterritoorium. “Seal peavad olema toitumis- ja varjumisvõimalused ning loomade peamine päevane liikumine toimubki puhkamisasemete ja toitumiskohtade vahel,” lausus doktoritöös metssea lisasöötmise soovimatuid mõjusid uuriv Oja.
Metssigu hoiab kodupiirkonnas paiksena eelkõige sööda olemasolu, loodusliku taimse toidu kõrval mängib olulist rolli ka nuumtoit. “Metssigadel on kaks väga olulist toidugruppi, mis on neile eluks hädavajalikud,” lausus Ragne Oja. “Ilma nendeta nad hakkama ei saa ning talve üle ei ela.”
Lisasööt meie oludes sigadele tähtis
“Looduses tähendab nuumtoit tammetõrusid, pähkleid, marju ja puuvilju, kuid sellistes kohtades, kus looduslikku nuumtoitu vähe on, võib seda asendada ka inimtekkeline nuumtoit ehk põllukultuurid või lisasöötmine. Eestis tammetõrusid ja pähkleid küll on, kuid mitte piisavalt, et hoida alles metssigade kõrget arvukust, ka põllukultuurid on saadaval vaid väga lühikese aja jooksul. Seega on inimeste poolt pakutav lisasööt metssigade jaoks Eestis peamiseks nuumtoiduallikaks, ilma milleta nad hakkama ei saa.”
Nuumtoidu kõrval kulub sigadele ära ka loomne toit. “Mida külmemates piirkondades metssead elavad, seda rohkem vajavad nad loomset toitu,” ütles Ragne Oja. “Samuti tarbitakse loomset toitu rohkem nuumtoidu vähesuse korral.”
Loomse toidu allikaks on metssigadele peamiselt selgrootud, pisinärilised, linnud, linnumunad, kahepaiksed ja roomajad. “Metssigadel esineb aga ka raipesöömist, sealhulgas kannibalismi,” tõi Ragne Oja välja loomse toidu hankimise peamise probleemi. “Olukorras, kus metsas on päris palju katku tõttu hukkunud metssigu ja lisasöötmist ei toimu, ei jäägi loomadel üle muud, kui süüa raibet, kust ta ka endale nakkuse saab.”
Ragne Oja sõnul on väga raske üle hinnata metssigade lisasöötmise tähtsust selle liigi arvukusele Eestis. “Eelmisel aastal koos Harri Valdmanni ja Ants Kaasikuga avaldatud artiklis näitasime, et Eestis on metssea arvukus otseselt seotud sellega, kui palju mingis piirkonnas on lisasöötmiskohti,” lausus ta. “Kui talvel on külm ja tekib toidupuudus, võiks see populatsiooni arvukust alla tuua, kuid lisasöötmine vähendab ka talvist suremust.”
Toidu poolest headel aastatel on metssigadel ka suuremad pesakonnad. “Juurdekasvu suurendamine toimub seejuures vanade emiste arvelt, kellel on siis tavapärasest suuremad pesakonnad,” selgitas Oja. “Väidetud on ka seda, et kui kevadel sündinud põrsad saavad suvel piisavalt süüa, võivad nad juba sügisel sigimishooajast osa võtta ning kevadel on sellistel üheaastastel sigadel juba oma pesakonnad. Neis on küll vaid üks-kaks põrsast, kuid juurdekasvu annavad nad sellegipoolest.”
Kui toitu ei leia, lähevad rändama
Populatsiooni suurendamise kõrval mõjutab lisasöötmine Ragne Oja sõnul ka metssigade ruumikasutust ning vähendab nende kodupiirkonna suurust. “Lisaks Eestile on ka mujal Euroopas selgunud, et metssigade magamisasemed asuvad söötmiskohtadele suhteliselt lähedal, lähimad jäävad neist vaid 400-500 meetri kaugusele,” ütles ta. “Lisasöötmise tulemusel on metssead paiksemad, sest neil on söötmiskohtade lähedal hea olla.”
Tihedas populatsioonis levivad aga sigade aafrika katk ja teised nakkushaigused palju kiiremini. “Metssigade kodupiirkonnad looduses mõnevõrra kattuvad ning igal metsseakarjal on mitu lisasöötmiskohta, mida nad külastavad,” lausus Ragne Oja. “Söötmiskohtades puutuvadki nad kokku teiste karjade või nende väljaheidetega ning nakkus võib seetõttu levida ka sigadele, kellega nakatunud sead ise otseselt kokku puutunud ei olegi.
Lisasöötmise järsk lõpetamine Ragne Oja sõnul metssigade arvukust kiirelt ei langeta, soovitud tulemus võib saabuda alles kolme-nelja aasta pärast. “Esialgu võib see hoopis kiirendada katku nakatumise levikut,” lausus ta. “Uurisime, mis juhtub siis, kui söötmispaik hüljata. Selgus, et sigadel esineb teatud truudus ehk mälutegur – nad lähevad tagasi vanale söötmisplatsile, kui on sealt juba korra toitu saanud. Neil on see hea kohana meeles ning nad käivad aeg-ajalt seda kohta kontrollimas. Kaks-kolm aastat vanadelt söötmisplatsidelt võib endiselt leida sigu või nende väljaheiteid.”
Väljakujunenud söötmisplatside mahajätmine võib sead hoopis liikuma panna. “Kui siga läheb söötmisplatsile ja sealt toitu ei leia, siis ei jää tal muud üle, kui minna kusagile mujale, kus ta on varem toitu leidnud. Lisasöötmisega harjunud sigade liikuvus seega suureneb ning kui neil jääb toiduotsingul ette mõni raibe, siis ka sellest toitutakse.”
Ragne Oja sõnul on metssigade kodupiirkonnast lahkumisel mitmeid põhjusi. “Põhjuseks võib olla nii loomade häirimine inimeste ja teiste loomade poolt kui ka uue koduterritooriumi otsimine noorloomade poolt,” ütles ta. Inimesepoolse häirimisena tõi ta välja juhuslikud kohtumised seeneliste ja marjuliste ning matkajatega, samuti mürarikkad metsatööd ja loomulikult jahipidamise. “Lisaks inimesele häirivad metssigu ka kodulähedases metsas hulkuvad koerad ning mainida tasub ka hunte,” lausus Oja. “Samas ei ole hunt nii rumal, et ajada siga taga kaheksa kilomeetrit või rohkem, koerad ja eelkõige jahikoerad teevad seda aga küll. Rootsis on ühe ajujahi käigus sea põgenemismaa olnud koguni 20 km pikkune. Mitu sellist koeraga jälitamist oleks meile vaja, et katta terve Eesti nakatunud sigade liikumisega?”
Kõigepealt küttimine, seejärel lisasöötmise vähendamine
Ragne Oja sõnul on mitmete uuringutega tulnud välja, et liikumisaltimad on emisekarjad. “Kuldid otsivad sageli pigem vaiksema koha, kus varjuda. Kui välja jätta kodupiirkonna otsimine noorloomade poolt ja sellega kaasnevad pikad ränded, siis katku levitamise seisukohast on just emistekarjad need, kes suure tõenäosusega katku edasi viivad.”
Metssigade populatsiooni vähendamiseks on Ragne Oja hinnangul kõige efektiivsemaks mooduseks ikkagi küttimine. “Metssigu tuleb küttida vähemaks ning alles siis vähendada lisasöötmist, mitte võtta toitu eest ära ja siis loota, et nad kiiresti ära surevad,” lausus ta. “Kindlasti on võimalik metssigu küttida ka niimoodi, et neid ei aeta liigselt ringi liikuma, vältida tuleks just olukordi, mis sunnivad loomi oma kodupiirkonnast lahkuma, näiteks koertega jahti.”
MATI ALEV
