Möödunud sajandi kahekümnendate lõpus ja kolmekümnendate alguses olid Eesti kaitsetahte üheks sümboliks kolmteist riigi tellimusel Arsenali tehases ehitatud soomusautot. MTÜ Pommiauk eestvedajate Sergei Jerjomini ja Eduard Onopa kätetööna on Jõgeval valmimas ajaloolise soomuki elusuuruses liikuv koopia.
Soomuki ehituse idee sai kummalisel kombel alguse internetioksjonis osta.ee surfamisest. “Leidsin sealt postkaardi, mis kujutas üht kolmeteistkümnest Arsenali tehases valminud soomusautost,” ütles Sergei Jerjomin. “Soomusautod olid tollal üsna armastatud motiiv, sest need sümboliseerisid Eesti kaitsetahet. See postkaart ja teadmine, et tegemist on Eestis ehitatud sõjamasinaga, läksid kuidagi hinge. Inspiratsiooni andis ka see, et oleme Lätis, Leedus ja mujal kohtunud inimestega, kes ehitavad butafoorset sõjatehnikat, millega ilmestada lahingute taaslavastusi.”
Algul oli meestel plaan ehitada soomuki koopia fotode järgi, ent see poleks pruukinud head tulemust anda: eksid fotot mõõtes millimeetriga, oled mudeli juures juba mitmekümne millimeetriga mööda pannud. Kui aga soomukite tehnilisi kirjeldusi otsima asuti, selgus, et neid pole lihtne leida, sest Arsenali tehase arhiiv viidi 1941. aasta augustis Venemaale. Tänu Laidoneri muuseumile saadi siiski tehnilised kirjeldused ja ajaloohuviline Armin Valteri varustas mehed ka vajalike joonistega. Sõjaajaloolaselt Toe Nõmmelt saadi samuti head taustamaterjali: ta on soomusautode kasutamist Eesti Vabariigi sõjaväes põhjalikumalt uurinud.
Soomusauto ehitus on praeguseks kestnud umbes poolteist aastat. Kõigepealt tuli lahendada šassii küsimus. Arsenali tehases ehitati soomukid nimelt Inglise Grossley Motorsi tehases toodetud veoauto alusraamile. Et täpselt sellist kusagilt võtta polnud, asendati see Venemaal toodetud veoauto GAZ-51 alusraamiga, mis on mõõtudelt Grossley omale suhteliselt lähedane.
“Raami tuli ainult natuke pikemaks teha ning rool, pedaalid ja juhtmestik ümber tõsta: Vene autodel on need ju ühel Inglise autodel teisel pool,” ütles Sergei Jerjomin.
Omaette “pähkliks” oli ka sobivate rataste leidmine. Arsenal-Grossley soomukitel polnud need õhkrehvidega, vaid peale vulkaniseeritud kummidega. Et originaalidega identseid polnud võtta, tuli rattadki asendada sarnastega.
“Aga muus mõttes tuleb soomusauto välimuselt Arsenal-Grossley omadega identne,” kinnitas Sergei Jerjomin.
Idee meeldib paljudele
Tema sõnul said Pommiaugu mehed GAZ-51 raami ühelt Põltsamaa inimeselt kingituseks, sest talle lihtsalt meeldis soomuki ehitamise idee. See on meeldinud ka mitmele metallifirmale, kus Pommiaugu mehed soomusauto detaile lõigata on lasknud. Tänu sellele on nad mõnel pool teenust saanud vähese raha eest või sootuks tasuta.
“Jah, seda ei tule just tihti ette, et keegi omast vabast ajast ja oma raha eest ajaloolist sõjamasinat ehitama hakkab. Ja tänu sellele on meid päris palju aidatud,” sõnas Sergei Jerjomin.
Sõjamasina mudeli soomuskorpus on juba praktiliselt valmis. Viie- kuni seitsme millimeetri paksusi soomusplaate tuli paigaldada umbes nelikümmend ja neete umbes 1700. Soomusplaadid pole, tõsi küll, karastatud terasest, nagu päris soomusmasinatel, vaid tavalisest terasest, ent ega siis selle mudeliga päris sõtta minda. Soomusmasina mudel hakkab kaaluma umbes kuus tonni ja see varustatakse 37 mm kahuri koopiaga, mis hakkab paukpadrunite abil ka pauku tegema.
Ehkki soomuk näeb välja, nagu oleks see üsna valmis, on Sergei Jerjomini sõnul selle juures tööd veel üsna palju. Masina ehitamise käigus on nad aga üsna palju huvitavat teada saanud. Näiteks seda, et masin oli seestpoolt vooderdatud laudade ja vildiga, et kaitsta meeskonda vigastuste eest. Kui kuul soomusesse tungis, võisid soomusplaadi siseküljelt nimelt metallikillud lahti pääseda.
Sõja ajaks vananenud
Kaua aega oli soomukiehitajatele mõistatuseks see, kuidas neli meest kitsukesse masinasse ära mahtusid ning mis asendis nad seal olid. Lõpuks selgus kunagiste kaitseväelaste mälestustest, et spetsiaalseid istmeid polnudki, vaid mehed istusid laskemoona kastidel. Huvitav oli teada saada sedagi, et soomusmasinal oli kaks rooli ja kaks juhti: üks sõitis edaspidi ja teine tagurpidi. Kui soomusmasina luugid kinni olid, oli nähtavus väga halb. Seepärast oligi hea, kui tagurpidi sõitmiseks oli teine juht. See võimaldas ka autot ümber pööramata vaenlase tule alt taganeda.
Eesti riik tellis Arsenali tehaselt kolmteist soomukit, neist kaks Kaitseliidu ja üksteist kaitseväe tarvis. Esimesed viis masinat telliti 1925., järgmised kaheksa 1927. aastal.
“Kui Teine maailmasõda puhkes, olid Arsenali tehases valmistatud soomusautod juba moraalselt vananenud, nii et tõsiseid sõjamasinaid neist ei saanudki. Enamasti kasutati neid polügoonil sihtmärkidena,” sõnas Sergei Jerjomin. “Aga nende soomusautode väärtus seisneb selles, et need on Eestis valmistatud.”
Sergei Jerjomini sõnul on Arsenal-Grossley soomusauto koopia tema ja ta sõprade kingitus Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks. Sergei unistuseks on osaleda soomusauto liikuva mudeliga tuleva aasta veebruaris toimuval Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva paraadil. Soomusauto koopiaga hakatakse käima ka muudel üritustel ja sellest saab kindlasti ka üks MTÜ Pommiauk käivitatud militaarse kallakuga Jõgewa muuseumi ekspositsiooni “hitte”.
Jõgewa muuseum hakkab tasapisi juba oma uude hoonesse kolima. Pommiaugu mehed on seda oma kätega ehitanud.
“Kolimise otsus on raske otsus, sest uues majas pole kõik sugugi veel valmis ja eriti suureks probleemiks on vee- ja kanalisatsioonisüsteemi puudumine. Aga paraku on meil muuseumi edasiarendamiseks raha vaja ja seepärast tuleb muuseumi senised ruumid maha müüa,” ütles Sergei Jerjomin.
RIINA MÄGI
