Noor kujur Art Allmägi sai Põltsamaal graniiti tahudes palju väärtuslikke kogemusi

Suuremad tükid on Põltsamaal Sõpruse pargis olevate kivide küljest ammu ära löödud. Art on läbi käinud pika tee tahukast taieseni. Lustivere sepa Jaak Krivini annetatud kivimürakast on valminud suur hingekell.

Festivali ajal õnnestus Art Allmägil edukalt sooritada ka eksamid Tartu Kõrgemasse Kunstikooli skulptuuri erialale. Festivalile saabus ta Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolist saadud kiviraiduri paberitega.

Noormees on sündinud ja kasvanud Harjumaal Loksa vallas Parksi külas kiviraiduri peres. Tal on kaks venda ja kaks õde.

Lapsepõlves võttis isa teda sageli kaasa kivi kuulama, vaatama, kompima, juttu ajama. Kivisid kiiludega poolitades oli isa alati viimase löögi lasknud pojal lüüa ja siis vaikselt öelnud: ?Kuula nüüd!?. Artile olid need huvitavad helid, mis jäid meelde ja lummasid teda.

Õppis Vana-Vigalas kiviraiduriks

Vana-Vigalas õppides omandas Art Allmägi kiviraiduri töö tehnoloogilise poole. Kivile otsa vaadates teab ta, kuidas sinna tähed sisse lüüa, kivi siledaks poleerida. ?Meile ei õpetatud vormitunnetust, seda, mille kaudu sünnib looming. Nii nagu minul on kiviraiduri kogemused, on need ka kohalikel meestel Madisel ja Vladimiril, kes tulid Soome skulptori Arto Lappalaineni palvel talle assistentideks. Nad on kogenud skulptori juhendamisel teinud imet nii peene joonega taiesega nagu seda on soomlase töö. Iseseisvalt on nad suutud teostada Poola skulptori Christos Mandziose ideed. Need mehed on avastanud endas skulptori,? rääkis Art.

Edasi tahab noormees õppida sellepärast, et muidu jääkski ta elu lõpuni ainult hauakive valmistama. Otsus edasiõppimise kohta sündis Artil juba eelmisel suvel.

?Meie külas elab huvitav kujur kunstnikunimega Simson von Seaküll ehk eesti keeles Simson Seakülast. Olime Neerutis pikalt koos. Seal oli Kalevipoja – etenduseks vaja üks kuju välja lüüa. Sain temaga ootamatult hästi jutule. Eks ma pakkusin talle oma mõtete ja tegemistega huvi. Ta rääkis mulle pikalt ja laialt skulptuurist nii nagu me siin Põltsamaalgi kõneleme erinevate maade skulptoritega. Nemad on õppinud mehed, mina alles matkin mingit vormi loodusest. Tajun küll proportsioone, aga vormi ja peene jooneni on veel pikk tee,? märkis noormees.

Graniitskulptuuri festivalile kutsus Art Allmägi skulptor Tauno Kangro, kellega ta kohtus mullu Võrus, kui raius graniiti Haanjamehe talus. ?Tauno tunneb minu isa ja nii ta selle mõttega välja tuligi, et sõitku ma Põltsamaale,? valgustas noor skulptor oma Põltsamaale jõudmise tagamaid.

Raske teema

Festivalil osalemist kavandades oli Artil neli teemat, üks neist parvlaeva ?Estonia? hukk. Tänavu sügisel möödub sellest kurvast ja traagilisest ööst kümme aastat.

Sõpruse parki istutasid leinajad 1995. aasta kevadel Lootuse puu elavatele ja Lootuse puu surnutele. Idee vajas võimendamist. Selle teema pidi läbi murdma noor inimene. Nii said kokku Art Allmägi ja ?Estonia? huku teema.

?Kui Tauno Kangro mind Põltsamaale graniitskulptuuri festivalile osalema kutsus, ütles ta ka teema. Istusin selle juures päris kaua. Mere ääres kasvanuna aiman, mis on meri. Visandasin mitu kavandit, sealhulgas ka kella. See tuli algul rohmakas töö- ja materjalimahukas variant. Selles polnud seda, millest mõtlesin. Kohtusin ka ?Estonia? hukus omaksed kaotanud mittetulundusühingu Memento Mare inimestega. Ei ole lihtne olla küsimuste risttules, kui sul pole midagi kindlat välja pakkuda. Aga seda valu oli vaja tunda. Seda paanikat, mis minus sündis pärast kohtumist, tundsin esimest korda. See röövis mitmeks ööks une, aga nüüd on kell peaaegu valmis. Jääb veel vaid tekst – torm möödunud heliseb mälestus hinges- kivisse lüüa ja skulptuur parki üles seada,? jutustas Art oma skulptuuri saamisloost.

Sõbralik õhkkond ja kasulikud nõuanded

Art Allmägi tänab festivalil valitsevat sõbralikku õhkkonda. Tänu teiste maade sõbralike skulptorite nõuannetele ja julgustamisele õnnestus tal edukalt sooritada sisseastumiseksamid Tartu Kõrgemasse Kunstikooli.

?Kui me poleks Soome skulptori Arto Lappalaineni, Leedu skulptori Algirdas Kuzma ja Läti skulptori Sandis Kondratsiga eksamite eel teemasid läbi võtnud, poleks mul nii hästi läinud. Nad on vanemad ja kogenud skulptorid, nad oskasid mulle väga paljus nõu anda,? lausus festivali noorim osaleja.

Noormees julgeb väita, et praegu peaaegu töö lõpetanuna on ta hoopis teine inimene kui enne festivali. ?Olen kindlasti palju rahulikum. Olen teinud palju tööd ja vahepeal ka kartnud, et mul ei õnnestugi siin oma tööd lõpetada.

Algirdas nägi minu vaevlemisi ja ütles, et mis sa jalgratast leiutad, see on juba olemas. Madise abiga saime loa tõusta kiriku torni ja mudelleerida kiriku kella. Tornikella nägemine, fotode vaatamine ja vineerist shablooni väljalõikamine andis kindlust juurde,? suutis noormees ka oma probleemidest rääkida.

Kõige rohkem kimbutas Art Allmäge mõte, kuidas saavutada oma kellas dünaamika. Kell oli algul stabiilne tahukas.

?Enne servade lihvimist sai neile antud väike lainetus. Kellale tuli elu sisse. Sama lainetus, mis summutab kella viimse helina, annab elu hingekellale,? jutustas noor skulptor.

Enne festivalile saabumist polnud Art Allmägil veel kivi. Selle pakkus välja kuulus sepp Jaak Krivin. ?Kui me seda kivi esimest korda nägime, ei osanud ma midagi arvata. Kivi ülestõstetuna nähes oli mulle selge, et see on õige. Kivi avamine valmistas mulle üllatuse, sest väljast vaadatuna tundus, et tegemist on nö tiheda kiviga. Tegelikult on see suure kristalliga kivi, mille pind on imekauni mustriga. Samas eeldab suur kristall jälle väga ettevaatlikku töötlemist,? mõtiskles Allmägi.

Põltsamaa on vaikne ja väga rahulik linn

Nii kirikutornist vaadatuna kui ka iga päev maa pealt on Põltsamaa Art Allmägi sõnul väga ilus linna oma hargneva jõe ja saarte ning rohkete lilledega. ?Siin on vaikus ja rahu ning väga turvaline,? kinnitas skulptor.

Tema sõnul elavad Põltsamaal väga sõbralikud inimesed, sest kui ta läheb Cargobussiga midagi saatma või pakile vastu, tunnevad inimesed ta ära ja küsivad, kuidas töö edeneb. Sama on ka söögikohtades. ?Heleni maja? on tema hinnangul kujunenud juba nagu teiseks koduks. Kuuldus skulptorite tööst kutsub inimesi vaatama, mis tegelikult Sõpruse pargis toimub. Nii suure ulatusega graniiditahumist pole kunagi varem Eestis olnud.

Art Allmägi hinnangul aheneb Sõpruse pargis puude kasvades vaba ruum. Seetõttu polnud lihtne skulptuuridele asukohti leida. ?Osalesin ka ise selles mõttevahetuses ja ma ei näe pakutud kohtades vastuolusid. Mis konkreetselt minu skulptuuri puutub, siis selle asukoha tingisid Lootuse puu elavatele ja Lootuse puu surnutele,? nentis autor.

20. augustil lõpeb festival. Kujud jäävad Sõpruse parki meenutama kujureid ja seda suve. Kujurid sõidavad koju. Noor park sai juurde ühe huvitava mõõtme, mille mõtestamine seisab alles ees. Nii nagu Art Allmägi kunstnikuteegi.

 

Vilniuse Kaunite Kunstide Akadeemia skulptuuriteaduskonna lõpetanud Algirdas Kuzma: ?Sellel noormehel on tulevikku?

Graniit on selline materjal, et teeb inimeste hulgas valiku. Graniidilembesed inimesed on omapärased. Rõõm on, et Arti mõtlemise ja pealehakkamisega noor mees meie hulgas on. Ta on väga julge. Rõõmustasime kõik, kui ta tuli teatega, et sai Tartu Kõrgemasse Kunstikooli skulptuuri erialale sisse.

Taoline festival on omamoodi ideede-katsetamiste polügoon ja samas ka labor. Julgen väita, et töö, millega Art Allmägi valmis on saanud, teeb au igale kogenud skulptorile.

Tema jaoks on see ju esimene suur töö.

Samas on taoline festival julm, sest sa pead olema nii kiviraidur kui ka skulptor ühes isikus. Kolmandik või rohkemgi aega kulub kivi avamisele. Skulptor hakkab siis tööle, kui kujule on vaja anda vorm, täpsustada proportsioonid?

Kivikäsitlejana on Art Allmägi küps. Teda ei vaeva võit graniidi üle, tema eesmärk on teostada idee. See eeldab tugevat kontrolli enda üle. Tee on pikk ja kohati väga raske. Tegemist on siiski graniidiga. Aga sellel noormehel on tulevikku.

ANTS PAJU

blog comments powered by Disqus