Pidulikel sündmustel pakutakse Palamusel ikka “Punsli eli”, ka suure Paunvere väljanäituse ajal. Alljärgnevalt püüame kindlaks teha, mida see kuulus märjuke endast tegelikult kujutab.
Oma mälestusteraamatus “Ladina köök” kirjutas Oskar Luts, kuidas ta juba apteekriõpilasena Tartus Hirschfeldti apteegis tähele pani, et rahva hulgas on üks nõutavamad arstimeid kuulus kunsenpalsam, mida osteti siis poole ja täie naela kaupa. Sealjuures märkis ta, et “…eestlased ja sakslased ostavad seda siiski minimaalse kvantumi, nii kolme ja viie kopika eest, kuna venelane tahab alati saada seda täis “portsjoni, ilma et nimetaks sealjuures hinda. Eks selles eraldubki vene lai iseloom.”
Mitu versiooni
Kunsenpalsami (ladina keeles Balsamum Kunzeni) ehk rahvapäraselt Punsli eli (õli) ajaloo ja koostise kohta on mitu versiooni.
Palamuse rahvale on muidugi kõige meelepärasem arvamus, et Punsli eli on pärit just Palamuselt ja selle algupärase retsepti pärandas siinsele kunagisele legendaarsele apteekrile Tiiu Kolgile tema isa, kes oli Laiuse apteeker.
Põhjalikult ja teaduslikult on kunsenpalsamiga seonduvat uurinud Tartu Ülikooli farmaatsiateadlane, dotsent Ain Raal, kes on sellest juttu teinud ajakirjas Akadeemia ja Apotheka ajalehes. Ta kirjutas, et 1934. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia IV köites on kirjas: “Kunzeni palsam, farm. mitmesuguste eeterlike õlide lahus alkoholis, värvitud safraniga”.
1878. aastal ilmunud saksa rohuteaduse käsiraamatust leiame ka kunsenpalsami koostise, mille valmistamiseks tuli võtta aromaatset vett 75 osa, salveipiiritust 25 osa ja safrankrookuse tinktuuri 2,5 osa. Aromaatne vesi koosnes omakorda paljudest komponentidest: nelgipuuõli, kaneelipuuõli, sidrunikoorteõli (kõiki kaks milliliitrit), apteegitilliõli, lavendliõli, piparmündiõli, rosmariiniõli ja salveiõli (kõiki üks milliliiter). Kõik need lahustati pooles liitris piirituses ja lisati destilleeritud vett kuni mahuni üks liiter.
Ka üldtugevdav vahend
Tolleaegsetes raamatutes nii rabandusvee kui ka emapalsamina tuntud aromaatset vett soovitati isegi eraldi võtta 50-60 tilka söögiisu suurendamiseks ja seedimise soodustamiseks, aga samuti krampide, koolikute ning jõuetuse leevendamiseks. Safrankrookuse tinktuur parandab samuti söögiisu ja tõhustab seedimist, aitab ära hoida veresoonte lubjastumist ning on ka üldtugevdava toimega.
Möödunud sajandi kirjutistes kunsenpalsami koostis mõningal määral muutus. Nii annab 1930. aasta Hagersi farmaatsia käsiraamat selle koostisse veel kikkaputke piirituse, kuhu kuulusid lisaks angeelikaõlile veel kadaka- ja palderjaniõli. Palderjan on üldtuntud kergelt rahustava ja und soodustava toimega, kadakas muudab tõhusamaks uriinierituse. Kikkaputk ise aga oli inglijuure nime all au sees juba keskaegsetes mungajookides, mõjub samuti rahustavalt, parandab isu ja korrastab seedimist.
Seega on kunsenpalsami puhul tegemist arstirohuga, mis peaks peale südamepöörituse ka mitmete muude tõbede vastu aitama.
“Suve” ei filmitud Palamuse apteegis
Milline on kunsenpalsami ühe peamise komponendi piirituse toime, seda pole vist siin vaja kirjeldada. Kuidas see aga mõjus Joosep Tootsile ja tolleaegsele Paunvere apteekrile pärast mitmekordset “tervise ja oma usu parandamist”, seda võib lähemalt lugeda raamatust “Suvi”.
Punsli eliga puutumegi lähemalt kokku just selles Oskar Lutsu raamatus ja ka samanimelises filmis. Sealjuures väärib märkimist, et kaadrid apteegist ei olegi tegelikult filmitud Palamuse apteegis, vaid Tallinnfilmi stuudios. Tookordse Palamuse proviisori Tiiu Kolgi juhendamisel ehitati sinna Palamuse apteegi interjöörist “filmiapteek”, kus toimusidki võtted.
“Suvest” võime lugeda, et pärast kohvi joomist rätsepmeistrite peres kahtlustab Toots, et selles joogis oli lambiõli. Tal hakkab süda pööritama ja abi saamiseks minnakse koos Kiirega Paunvere apteeki. Seal ütleb apteeker Tootsile, et südame pöörituse vastu on ainult üks rohi olemas, kõigile teistele ei maksa tal raha raisata.
Seejärel võtab apteeker riiulilt klaaskorgiga pudeli sildiga “Bals. Vulnarar. Kunz”, valab sealt purgi kollakaspunast vedelikku pooleni täis ja ulatab kurtjale.
Parim ravim on usk rohu võimu
Toots võtab joob ja küsib apteekrilt, kas see oli Punsli eli.
“Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu meie anname, siis jääksime ka ise haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi. Kõige kangema rohu toovad abiotsijad ise enesega ühes; tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jooge siis, mis teile antakse, ja ärge küsige. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimust.”
Kuidas Toots edasi oma tervist ja apteeker oma usku punsli eliga täiendavalt ja mitmekordselt parandavad, võime lähemalt lugeda “Suvest”. Ka on seal kirjeldatud, kuidas selle ravimi üks põhikomponente spiritus vini neile mõjus.
Isiklik kogemus olemas
Sellega võiks antud kirjatüki lõpetada, kuid kindlasti tekib lugupeetud lugejail küsimus, kas selle loo kirjapanija on seda kuulsat õli ja tema ravitoimet ka ise proovinud või jutustab ta siinjuures ümber ainult teiste tarkust.
Mul oli tõesti võimalik saada “küllaldane kogus” originaalretsepti järgi valmistatud kunsenpalsamit. Proovisin seda ise ning lasksin proovida ka mitmel oma heal kolleegil Tartu Ülikoolis. Muidugi mitte sellistes kogustes, nagu seda tegid Toots ja Paunvere apteeker. Kuna palsami koostises on ligi kümmekonna ravitaime ekstrakti, millest mõnel on isegi mitu toimet, siis polnud meil kõiki selle imerohu mõjusid korraga tajuda võimalik. Vast selgub see edaspidistes “katsetustes”.
Kuid siiski olen veendunud, et peavad paika vanameister Lutsu sõnad: “Kõige kangema rohu toovad abiotsijad ise enesega ühes; tema nimi on usk rohu võimu sisse”.
i
ARVI LIIVA
