Mati Unt poola näitekirjanduse lavastajana

Nõukogude ajal oli selle Poola avangardisti teoste esitamine meil keelatud, tõenäoliselt johtus see Witkiewiczi totalitarismikriitikast, samuti Witkiewiczi enesetapu asjaoludest, nimelt kui 1939. aasta 18. septembril sai Witkiewicz sai teada, et Nõukogude Liit on tunginud üle Poola idapiiri, siis ütles ta, et  teist korda ta seda bol?evistlikku ko?maari üle elada ei taha ning tegi luminaalitablettide ja habemenoa abil enesetapu (oktoobrirevolutsiooni ajal viibis Witkiewicz Venemaal ning õigupoolest ei tea keegi, mis temaga punarevolutsiooni hakklihamasinas juhtus).

Märksõnaks uudishimu

Vahemärkusena tuleks siinkohal öelda, et Witkiewiczi sarnaselt vabasurma poleks Mati kunagi läinud. Ta ütles kord, et tapaks ennast ära, aga ei saa, sest tahaks teada, mis homme juhtub. Uudishimu ongi üks oluline märksõna Mati Undist rääkides.

Meie ühine kirg oli poola näitekirjandus, temal lavastajana, minul tõlkijana. Ning kummalgi muidugi mõista mitte üksnes seepärast, et see oli ?poola?, vaid et selles (täpsemalt siis Witkiewiczi, Gombrowiczi, Mrozeki ja Schaefferi loomingus) oli midagi erakordset, midagi lummavat, mida mujalt ei leidnud, vähemalt mitte sellise kontsentratsiooniga. Nii teda kui mind paelus see organiseeritud hullus, teravmeelne ja lausa eluliselt lõikav absurd.

Witkiewiczi ?Väikeses häärberis? oli teatrisündmus, aga et seda mängiti ajal, kui elu ise pakkus enam teatrit, siis jäi see märkimisväärne lavastus ilma piisava tähelepanuta. Olen näinud Poolas hiljem selle näidendi päris mitut lavastust, aga mingis mõttes kõrgub Mati Undi lavastuse vaim ikka kõigi nende kohal. 1994. aastal Vanemuises valminud Gombrowiczi ?Iwona? sattus juba õnnelikumasse aega, samuti teisedki tema käe all lavale jõudnud minu tõlked, Gombrowiczi ?Laulatus? ja Slawomir Mrozeki ?Kaunis vaade?.

Enne oli juttu Mati Undi uudishimust. Ka neid poola näidendeid lavastama asudes võis ta minult lausa lõputult küsida ühe ja teise asja kohta, et mida mina tõlkijana arvan, et mida autor sellega öelda tahtis, et kuidas üht või teist asja on Poola teatris tõlgendatud jne. Ehkki ta oli väga erudeeritud, ei hakanud ta oma erudeeritusega eputama, tema huvi asjade vastu oli siiras.

Luges saksa- ja inglisekeelseid tõlkeid

Tema oli ka ainus Eesti lavastaja, kes tundis Poola näidendeid juba ilma minu tõlgeteta, näiteks Witkiewicz ja Gombrowicz olid talle tuttavad saksa- ja inglisekeelsete tõlgete kaudu. Ning veel üks oluline seik temast kui lavastajast. Teada on, et ta käis algtekstidega üsna vabalt ringi, aga näiteks minu kui tõlkija käest küsis ta alati luba, et midagi muuta, ringi tõsta või kärpida.

 Pooleli jäi meil mitu asja, talvel pidi tema käe all Vanemuises esietenduma Gombrowiczi ?Operett?, juba mitu aastat kandsime mõlemad mõttes Witkiewiczi üht tähtsamat näidendit ?Kingseppi?.

Mati surmast kuuldes tuli mulle millegipärast meelde (ja jäi kummitama) t?ehhi bardi Jaromir Nohavica lugu ?Kdo na moje misto?? (Kes tuleb minu kohale?), mis algab nõnda:

Tak málo mám krve,
tak málo mám krve,
tak málo mám krve,
a je?te mi tece z úst.

(Nii vähe on minus verd, nii vähe on minus verd, nii vähe on minus verd, ja seegi voolab mul suust).

 

Mati Undi lavastatud Hendrik Lindepuu tõlked
1990 ? Stanislaw Ignacy Witkiewicz ?Väikeses häärberis?, Eesti Noorsooteater
1994 ? Witold Gombrowicz ?Iwona, Burgundia printsess?, Teater Vanemuine
2000 ? Witold Gombrowicz ?Laulatus?, Teater Vanemuine
2004 ? Slawomir Mrozek ?Kaunis vaade?, Rakvere Teater

Hendrik Lindepuu

blog comments powered by Disqus