Praegune Jõgeva Täiskasvanute Keskkooli direktor Reet Kikkas astus muusikakooli viiekümne aasta eest, mil kool oma tegevust alustas. Lõpetas aga klaveri erialal kolmandas lennus. Et sel ajal õpiti klaverit ja viiulit seitse ning akordioni viis aastat, moodustasid esimesed lennud need, kes akordioni õppisid. Aastaid hiljem astus aga samasse kooli klaveri erialale Reeda poeg Rainer Kikkas.
Mitmel moel seotud
Sisseastumiskatsed olid 1957. aastal koolimaja saalis, samas majas, kus Reet Kikkas praegu töötab. Tollasest päevakoolis käivast teise klassi tüdrukust Reet Salundist sai seega üks kooli esimestest õpilastest. On meeles, et katsetel tuli laulda üks laul. “Eks see vist ikka “Teele, teele, kurekesed” oli või midagi sellist,” arvab Reet. Kõige enam on koolikaaslastest meeles Eda Rebane (Parras), kellega kahekesi klaveri eriala lõpetatud sai ning kes praegu töötab Valga muusikakoolis klaveriõpetajana. Viiuli erialal lõpetasid nendega koos Ülevi Eljand, Mart Lall ja Olavi Sild.
“Käisin ju veel ka spordikoolis ja mängisin korvpalli. Kodus klaverit polnud ja harjutamas tuli käia muusikakoolis, mis ei olnud just päris mugav,” meenutab Reet ning leiab, et kes teab, vahest oleks temagi paremate tingimuste puhul muusikasse edaspidi tõsisemalt süüvida otsustanud. “Elvi Kotkas oli muidugi selle maja hing, hoidja ja õhkkonna kujundaja,” mäletab ta. Pärast keskkooli lõpetamist õppis Reet ülikoolis keemiat ja füüsikat. Jõgeval tööle asunud, hakkas ta varsti laulma Elvi Kotkase käe all segakooris Laulik. “Enne kogusin paar aastat julgust, tundsin Elvi Kotkase ees aukartust,” tunnistab Reet, kes oli ka ülikooli naiskooris laulnud. “Hing oli kaua haige, et seal laulmisest loobusin,” ütleb ta. Edaspidi on ta ikka mingi võimaluse leidnud koorides ja ansamblites laulmiseks ning tunnistab, et muidu oleks justkui midagi puudu. “Muusikakoolis olen ju seitse aastat käinud veel lapsevanemana ja ka segakoori proovid olid aastaid selles majas ning muidugi olen ma siin kontserte saanud kuulata. Nii et olen selle majaga mitmel erineval moel seotud. Igatahes on mul põhjust olla tänulik oma emale, et ta mu kunagi muusikakooli pani.”
Igati värvikas aeg
“Muusikakoolis oli sootuks teine hingamine kui tavakoolis,” meenutab oma kooliaegu Jõgeva linnavolikogu kantseleijuhataja Jaan Järv ning leiab: “Kes ikka sellest majast muusikalõhna suhu saanud, ei see kuhugi kao.” Ta ise laulab praegu nii Jõgeva meeskooris Mehis kui ka kammerkooris ja Alo Ritsingu käe all metsameeste kooris Forestalia. Selle kõik ja lisaks veel sügavama huvi klassikalise muusika ning d?ässi vastu paneb ta just Jõgeva muusikakooli “süüks”. Peale selle on ta kunagi kooliansamblis kontrabassi mänginud ning hiljem poistebändis basskitarrigi.
Muusikakooli IX lennu lõpetas Jaan 1970. aastal akordioni erialal. Erialaõpetaja oli Kaupo Kase, kellest tal on igati toredad mälestused kui mõnusast ja muhedast inimesest. ?Õhkkond oli muusikakoolis meeldivas mõttes akadeemiline. Elvi Kotkas oli ja on tõeliselt fantastiline ja eriline inimene. Tal on olnud suur mõju kõigile,? leiab Jaan. Tolle aja õpetajatest meenutab ta sooja tundega veel Ilmar Läänet ja Mare Erikut, kumbagi pole kahjuks enam elavate kirjas. “Mare Erik oli nagu tulesäde, selline südamlik, siiras ja naerusuine.” s
“Uskumatult hea on muusikakoolile mõelda. Millegipärast on silme ees just selline armas ja rahustav pilt: talveõhtu, langeb vaikselt lund, muusikakooli aknad on valged, keegi harjutab pilli…” Praegu saab Jaan iga päev muusikakooli majaga silmsidemes olla ? see paistab talle tööruumi aknast kätte ja tal on sellest väga hea meel.
Ahju ääres soojas…
Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu sekretär Ülle Anton (Täht) meenutab muusikakooli aega alljärgnevalt. “1966. aastal astusin ma muusikakooli klaverit õppima. Minu klaveriõpetaja oli Sirje Lääne, keda vahepeal asendas Vaike Ertis (Sarv). Solfed?ot andis algul Mare Erik, hiljem Ilmar Lääne ja muusikaajalugu Elvi Kotkas. Klaveritunnid toimusid kas laval või selle kõrval asuvas väikses klassis. Rühmatundide klass asus praeguse saali tagumises osas. Mõnus oli talvel enne tundi saali tagaseinas asunud ahju ääres end soojendada! Nüüd on saali suurendamisel kadunud nii see klass kui ka ahi….
Muusikakoolis käimisega kaasnes kohustus harjutada ja soovitus külastada kontserte. Oli selle harjutamisega, kuidas oli (alati võiks ju rohkem!), aga muusikakooli hubases saalis toimunud kontsertidel said vist kõik tolle aja interpreedid ära kuulatud. Meeles on ka osalemised Lõuna-Eesti ja vabariiklikel muusikakoolide konkurssidel.
Peale muusikakooli lõpetamist 1973. aastal avanes mul võimalus jätkata aktiivset klaverimängu, küll veidi teises rollis, sest kolm aastat olin muusikakoolis viiuli- ja puhkpilliklassi kontsertmeister.
Keskkooli lõpetamisel minu aktiivne koostöö muusikakooliga küll lõppes, kuid sealt saadud teadmised ja muusikahuvi pole kusagile kadunud. Ülikooli ajal läksin koori laulma ning seda olen väikeste vaheaegadega jätkanud tänaseni. Jõgeva muusikakooli akordioniklassi on lõpetanud ka mu poeg Meelis.”
Nii et igati hea, et on olemas Jõgeva linna keskel see eriline maja keset liiklusmöllu, äritegevust ja kiirustamist, otsekui märku andmas: ?Inimene, võta vahel aeg maha, mõtle ka hingele!”
VAIKE KÄOSAAR
