|
|
Võtikveres peeti möödunud laupäeval viieteistkümnendat korda raamatuküla pidu. Kui kirjastuste esindajaid, kes peole raamatuid müüma olid tulnud, vihm pisut segas, siis publik vihmasabinast suurt numbrit ei teinud, vaid kuulas jutte kirjandusest ja selle rollist meie elus rahumeeli edasi, võttes vaid keebi ülle või vihmavarju pea kohale. |
Üheks intrigeerivamaks sündmuseks tänavusel raamatupeol oli Ervin Õunapuu mononäidendi “Mina, Luther” esimene avalik lugemine ja sellele järgnenud arutelu. Näidendi teksti kandis ette Indrek Taalmaa, kelle esituses see hakkab kõlama ka Tallinna kammerteatris novembrikuus esietenduvas lavastuses. Arutelus vahetasid kirjaniku ja filmilooja Imbi Paju eestvedamisel mõtteid kirjanikud Helvi Jürisson, Jan Kaus ja Tõnu Õnnepalu ning filosoof Ivar Tröner.
“Ervin Õunapuu asetab meie ette justkui peegli, mis näitab, kust pärinevad paljude meie uskumuste mustrid, kust ikka ja jälle ammutatakse juudiviha, kuidas uskumustega õigustatakse sõdu ja tapmisi, kuidas arvamuse paljusust hakatakse korraga ohtlikuks pidama,” ütles Imbi Paju.
Tema sõnul on paljud harjunud Ervin Õunapuud tema varasemate mõtteavalduste põhjal n-ö võitlevaks ateistiks pidama. Ent tegelikult pole see nii. Õunapuu ei tee Lutherit üheselt maha, vaid toob välja ka selle hea, mida tema rajatud kirik meile on toonud.
“Ervin Õunapuu raputab meie vaimu tardumusest välja ja Võtikvere raamatuküla ongi koht, kus on võimalik sissejuurdunud eelarvamusi hajutada. Paljud meil esinenud on rõhutanud, et võrreldes Tallinna ja Tartu suurte kirjandusfestivalidega, valitseb Võtikveres mitteformaalsem ja seega vabam õhkkond,” ütles Imbi Paju. “Lutheri isiku üle ja luterluse mustrite üle meis endis ja meie ühiskonnas arutleti aga kaugelt kauem, kui kestis raamatuküla pidu. Näiteks ajaloolased Ivo Juurvee ja Igor Kopõtin ning kirjanikud Helvi Jürisson, Eeva Park ja Tiia Kõnnussaar olid Võtikverest koju sõiteski terve tee samal teemal vestelnud.”
Võtikvere raamatuküla idee autor Imbi Paju oli enda sõnul juba ammu soovinud, et Võtikveres oleks rohkem tunda nn Tartu vaimu. Tänavu käis raamatupeol selle üks eredamaid kandjaid tänapäeval — luuletaja Indrek Hirv. Ta esitas koos muusik Toomas Lungega palu peatselt ilmuvalt plaadilt “Tango Magnoolia”.
“Need on minu lapsepõlve laulud: laulsime neid koos isa ja emaga saksa keeles,” meenutas Indrek Hirv. “Tõlkisin need laulutekstid lavastuse “Viimane tango 1944 — Pallase lõpp” tarvis eesti keelde ja ma ei tahtnud, et need tekstid nüüd, mil lavastust enam ei mängita, unustusse kaoksid.”
<p>
Andis õige häälestatuse
Imbi Paju tunnistas, et tema meelest andis Hirve ja Lunge nostalgiast, ilust, armastusest ja tundlikkusest kantud etteaste päevale õige häälestatuse.
Võtikvere raamatuküla peol on eestlastest kirjainimeste kõrval ikka esindatud olnud ka teistest rahvustest kultuurikandjad. Tänavu olid näiteks külas kirjanikud-ajakirjanikud Viktoria Ladõnskaja ja Andrei Hvostov ning ajaloolane Igor Kopõtin. Olulisel kohal on raamatukülas olnud ka lastekultuur. Laupäevase raamatuküla peo juhatasid näiteks sisse kohalikud lapsed, kes esitasid Egle Väli juhendamisel Eha Vesiko poolt kirja pandud Võtikvere legende, peo lõpuosas esinesid Tartus tegutseva Külliki lauluaia lapsed ning vahepeal said nooremad pidulised aega veeta suurde telki sisse seatud mõnusas lugemispesas.
Nagu ikka, sai Võtikvere raamatuküla tänavugi uue patrooni. Eelmiselt patroonilt Kätlin Kaldmaalt võttis selle ametiga seotud kohustused üle Jan Kaus.
“Mulle on raamatuküla patrooni amet suureks auks,” ütles Kaus. “Kui sellist ametit pakutakse, siis on see märk sellest, et sa ei asu vaakumis, et see, mida sa teed, on oluline ka teistele.”
Nagu paljudel teistelgi raamatupeol esinenutel, oli ka värskel patroonil võimalik rääkida oma äsjailmunud raamatust. Kausi teostest on värskeim juuni lõpus Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud miniatuurikogumik “Tallinna kaart”. Miniatuuride kirjutamine paelub teda sellepärast, et neis saab ta ühendada luule kontsentreerituse ja enda kui prosaisti tugevused.
Aega vähe
Küsimusele, mis mõte on Võtikvere raamatuküla peo sarnastel kokkusaamistel, kus räägitakse kirjandusest ja loetakse ette kirjanduslikke tekste, leidsid kiiresti kohase vastuse nii Jan Kaus kui ka värskelt koondkogu “Oda jälg õhus” üllitanud luuletaja Eeva Park.
“Praegu, mil kirjanduse kõrval pakutakse tohutult palju kõike muud, kipub inimestel meelest ära minema, et kirjandusel on tegelikult tänapäeval niisama palju pakkuda kui aastakümneid tagasi. Raamatuküla pidu ja teised samalaadsed üritused aitavad seda asjaolu meelde tuletada,” ütles Eeva Park. Jan Kaus lisas:
“Inimestel on tänapäeval nii vähe aega, et pikka romaani pole neil pahatihti aega läbi lugeda, küll aga on nad valmis vaatama kirjandusteose põhjal valminud filmi või kuulama luulet elavas esituses, nagu siin, Võtikveres. Suuremad ja väiksemad kirjandusfestivalid aitavad inimese lühikese ajaga kirjandusega süvakontakti viia ning kirjanduse sidumine teiste loomealade väljendusvahenditega annab asjale ainult juurde. Siingi esitas Indrek Hirv oma tekste lauldes ja Ervin Õunapuu tekst kanti ette teatrikunsti väljendusvahendeid kasutades.”
Nii kirjanikud kui ka kirjastuste esindajad tulevad Võtikverre alati heal meelel.
“Käisin siin ka möödunud aastal ja sain kohe aru, et siin on koos “minu inimesed” — need, kellele läheb korda see, mis mul öelda on,” ütles Eeva Park.
Torma vallavanem Triin Pärsim ütles, et käis peoeelsel esmaspäeval Võtikveres ja siis meenutanud küla toimekat sipelgapesa: kõik olid üksmeelselt ametis peo ettevalmistamisega.
“Võtikverelased eesotsas Imbi Pajuga on ääretult tublid, et on juba 15 aastat sellist kõrgetasemelist üritust vedanud ja hoolitsenud selle eest, et kultuuri tukse ka siin, Peipsi veerel tunda oleks,” ütles Triin Pärsim.
Kui loendamatud sõbrad Imbi Pajult pärast raamatuküla pidu pärisid, on tal ikka pärast sellist askeldamist ja pinget ikka “hing sees”, vastas Imbi reipalt: “Kui teed sellist asja, milles vaim sees särab, siis pole sa pärast üldse väsinud, vaid tunned, et oled hoopis energiat juurde saanud.”
i
RIINA MÄGI
