Hendrik Lindepuu: “Tõlkija roll muutub üha tähtsamaks.”

Poola kirjandust on Hendrik Lindepuu eesti keelde tõlkinud ligi paarkümmend aastat. Viimased kaheksa aastat on ta seda tööd teinud Laiusel, kuhu ta pärast kuut ja poolt Soomes Helsingi Teatriakadeemia raamatukogus ja Helsingi Ülikooli slavistika raamatukogus töötatud aastat koos perega elama asus. Kõige rohkem ongi ta tõlkinud poola dramaturgiat ja Poola autorite teatriteoreetilisi tekste, ent eestindanud on ta ka proosat ja esseistikat. Viljaka tõlketegevuse eest annetas Poola Vabariigi president Aleksander Kwasniewski Hendrik Lindepuule hiljuti Poola riigi kõrge autasu, I järgu Kuldse Teeneteristi. Kätte sai ta selle Poola Vabariigi suursaadikult hr Wojciech Wroblewskilt 24. mail Tallinnas Estonia kontserdisaalis.

Vahetult enne seda, 12.-15. maini osales Hendrik Krakowis toimunud esimesel ülemaailmsel poola kirjanduse tõlkijate kongressil, kus olid koos 180 tõlki poolesajast riigist. Kongressil anti muuhulgas esimest korda üle 10 000 euro suurune poola kirjanduse tõlkepreemia Trans-Atlantyk (nime on see saanud poola kirjandusklassiku Witold Gombrowiczi samanimelise romaani järgi!), mille pälvis sakslane Henryk Bereska.

“Preemiakandidaadina oli 25 maa 50 tõlkija hulgas üles seatud ka mind ning ühes ajalehe Gazeta Wyborcza artiklis peeti mu väljavaateid üsna reaalseiks, ent kui arvestada, et tegemist on elutööpreemia maigulise auhinnaga, siis polnud mul eaka Bereskaga võrreldes muidugi mingeid ?ansse,” ütles Hendrik.

Kongressipäevad olid tema sõnul sisutatud nii, et hommikupoolikuti kuulati üldisemaid ettekandeid ja korraldati paneeldiskussioone ning õhtupoolikuti osaleti kitsama suunitlusega seminaridel. Hendrik valis muidugi kaasaegse poola dramaturgia seminari, ent pidi taas tõdema, et uuemad draamateosed teda kui tõlkijat eriti ei huvita.

“Need on n-ö kapitalismi pahupooli lahkavad teatritükid, milles tegelasteks elu hammasrataste vahele jäänud inimesed,” ütles Hendrik. “Ent paraku on need ebapiisava ajalise distantsi tõttu välja kukkunud natuke liiga üldsõnalised ja “lajatavad” ning ühiskonna probleeme on neis käsitletud ilma inimestevahelisi psühholoogilisi suhteid nägemata. Ja pealegi: kui poolakatel on dramaturgias välja käia sellised suurkujud, nagu Witkiewicz, Gombrowicz, Mro?ek, Schaeffer ja Rozewicz, siis on uutel tegijatel üsna keeruline millegagi tõlkija tähelepanu äratada.”

Kolleegidega näost näkku kohtumine oli Hendriku sõnul vägagi vaimu värskendav ja innustav. Tavaolukorras ajab aga asja ära ka elektronposti teel suhtlemine.

“Paljude tõlkeprobleemide puhul ongi targem nõu küsida teise poola keelest tõlkija, mitte poolaka käest,” kinnitas Hendrik. “Meil, poola kirjanduse tõlkijatel on tekkinud ka oma interneti jututoad. Nii et kui millegagi hätta jääd, riputad oma probleemi listi üles ja saad sellele tavaliselt üsna ruttu lahenduse.”

Naeratades, noogutades     

Nii et tõlkide elu on praegu, internetiajastul natuke lihtsamaks läinud. Tõlkija roll aga üha tähtsamaks muutunud.

“Krakowi kongressil pidas avakõne maailmamainega Poola reporter Ryszard Kapuscinski. Tema arvates on tõlkija, kelle nime kunagi raamatu impressumis vaid tagasihoidlikud initsiaalid tähistasid, muutunud tänapäeva maailmas üha olulisemaks persooniks,” ütles Hendrik. “Mida rohkem maailm avaneb, mida enam liigutakse ja endast erinevate inimestega kokku puututakse, seda enam on vaja n-ö teistsugusust tõlkida.”

Ka eestlased on hakanud muu maailmaga rohkem suhtlema ? näiteks omavalitsuste tasemel. Ent paraku hoitakse Hendriku sõnul selle juures vahel tõlkimise arvelt narruseni kokku.

“Olen korduvalt pealt pidanud kuulma, kui eestlane ja soomlane mingis eesti-soome segakeeles suhtlevad, nii et üks räägib aiast ja teine aiaaugust, aga mõlemad muudkui naeratavad ja noogutavad,” ütles Hendrik. “Poolakatega püütakse jälle vene keeles asja ajada, ent paraku ei tea poolakate noorem põlvkond vene keelest enam midagi.”

Kuni niisama viisakusi vahetatakse ja muljetatakse, ei sünni sellest suurt häda, ent kui samal viisil suheldakse tõsiseid koostööprojekte arutades, võib ükskord olla kuri karjas ja juhtuda midagi sellist, nagu loos, mida Hendrik kuulis kunagi Rovaniemis Lapi Ülikoolis tõlkide täienduskursustel. Asunud nimelt kord ühe Soome ja ühe Prantsusmaa laevafirma esindajad läbirääkimisi pidama ning tõlkima kutsutud kokkuhoiu mõttes kaks prantsuse keele erikallakuga keskkoolis õppivat soome piigat. Lõppesid läbirääkimised erakordselt edukalt, sest mõlemad pooled lahkusid teadmisega, et on teisele poolele oma laevad maha müünud…

Peale tõlkimise arvelt kokku hoidmise käib Hendrikule närvidele see, kui keelt valdav inimene kutsutakse üritusele justkui lihtsalt osalema ja alles kohapeal tullakse välja sooviga, et ta ka tõlgiks.

“Kohusetundlik tõlk ei lähe tõlkima niisama, vaid uurib enne järele, mis teemadel vestlus toimub, et vajalikud terminid endale selgeks teha või üle korrata,” ütles Hendrik.   

Hendrikul endal tuli hiljuti kaks päeva jutti poolakeelseid eurotermineid uurida, sest Eesti välisministeerium palus tal eesti keelde tõlkida Poola Vabariigi hagi Euroopa Komisjoni vastu suhkrutrahvi asjus või õigemini hagi repliigi ehk lisanduse ? ühtekokku 90 lehekülge juriidilist teksti. Ka Eesti valitsusel on nimelt plaanis sarnane hagi esitada ja milleks siis jalgratast päris nullist leiutama hakata, kui poolakad osa tööd juba ära teinud…

“Aega anti repliigi tõlkimiseks vaid nädal ja esimesed kaks päeva kulusid tõepoolest selleks, et ennast terminoloogiaga kurssi viia,” ütles Hendrik. “See oli ropp töö, aga selle eest maksti hästi.”

Nii et kui peaks juhtuma ime ja Eesti riik peaks suhkrutrahvist või mingist selle osast priiks saama, siis on selles teatud teeneid ka Hendrikul. Kes, muuseas, armastab magusat. Euroopa Liitu mitte nii väga: poolakate hagirepliiki tõlkides tõdes ta taas kord, kui palju selle riikide ühenduse asjaajamises bürokraatiat on. 

Ridamisi medaleid        

Nii, nagu Hendrikul pole taskus filoloogidiplomit, pole tal ka treeneridiplomit. Ega üldse mingit kõrgkoolidiplomit. Ent medaleid tuleb tema treeningurühmas harjutajatele Eesti noorte kergejõustikumeistrivõistlustelt miskipärast ridamisi. Praeguse seisuga peaks eri karva medaleid olema 13, aga lisa tuleb neile ilmselt tänavugi: suvised kergejõustikumeistrivõistlused on ju veel pidamata.

Kohalikke kergejõustikuhuvilisi hakkas Hendrik treenima 1999. aasta sügisel.

“Mina pidin omal ajal Võhmas ilma treenerita kümnevõistlust harrastama,” meenutas Hendrik. “Mõtlesin, et Laiuse noorte sporditee algus võiks ju valutum olla.”

Neist, kes viis ja pool aastat tagasi Hendriku käe all treenimist alustasid, on praeguseks kõige kaugemale jõudnud sprinter Priit Kelder. Nii tema kui ka vasaraheitja Indrek Masing jätkavad sügisest õpinguid Audentese Spordikoolis. Hendrikul pole kaugeltki kahju, et ta kahest andekast õpilasest ilma jääb. Tal on hoopis hea meel, et poisid nende tasemele vastavates tingimustes harjutama saavad hakata: Laiusel selliseid vaatamata pingutustele pakkuda ei oleks: talvel koolivõimlas näiteks vasarat juba ei heida.

Küsimuse peale, mis on tema kui treeneri edu võti, jääb Hendrik natukeseks mõttesse. Siis ütleb, et professionaalsed oskused ja õige metoodika on elementaarsed ? ilma nendeta ei saa üldse. Hendrikule on nende omandamisel abiks olnud targad raamatud. Ent sellest alati ei piisa.

“Võib-olla suudan ma noori psühholoogiliselt häälestada endast natuke rohkem andma kui mõni oma tööd rutiinselt tegev treener?” püstitas Hendrik hüpoteesi.

Tema sõnul pole maailmas piitsa ja prääniku meetodist paremat stimuleerimissüsteemi senini leiutatud. Hendrik usub, et poistele mõjub paremini “piits” ja tüdrukutele “präänik” ning trennis ta vastavalt sellele käitubki. Tüdrukutele ütleb ta näiteks treeningtunni jooksul oma paarkümmned korda “kullake”. Ja peale spordi räägib Hendrik trennis ka muust ? elust, armastusest ja maailma asjadest. Korra on ta noored isegi teatrisse viinud: Hendriku tõlgitud Boguslaw Schaefferi supernaljakas näidend “Proovid” esietendus nimelt täpselt samal päeval, kui Pärnumaal Jõulumäel toimusid murdmajooksu Eesti meistrivõistlused ning võistlustelt mindi otse teatrisse.

Kui sellega, kuidas Jõgeva vallas tulemusspordile raha jagatakse, on Hendrik üsna rahul, siis üldiselt peaksid sport ja liikumisharrastus laiemalt tema meelest Eestis avalikkuse palju suurema tähelepanu pälvima, sest muidu pole meil varsti enam mujale asja kui paraolümpiale.

“Kuna lapsed ei tee enam talutööd, nagu vanasti, siis on nende seljad haiged ja selgrood kõverad ning eriti tüdrukuid hakkab kimbutama ülekaalulisus, mida moekaid nabapluuse selga ajades sugugi tunnistada ei taheta,” ütles Hendrik. “Minu treeningu üks osa ongi profülaktika: näitan noortele, milliseid harjutusi teha, et seljalihased tugevad oleksid.”

Häda pärast ärisse

Ärimeheks ei hakanud Hendrik mitte sellepärast, et ta selles suunas hirmsat tõmmet oleks tundnud, vaid sellepärast, et muud, piltikult öeldes, ei jäänud üle. Aastat kolm tagasi, kui tema juhendatavad noorsportlased sellisele tasemele hakkasid jõudma, et korralike naelkingadeta enam kuidagi läbi ei saanud, avastas Hendrik nimelt, et poes algasid sobivate naelikute paarihinnad tuhandest kroonist. Mida oli Hendriku meelest ilmselgelt liiga palju.

Seepeale surfas ta natuke internetis ja leidis ühe USA firma, kes mõistliku hinna eest sobivat kaupa pakkus. Koostöö hakkas algusest peale hästi sujuma ja praegu ostab umbes kolmandik Eesti kergejõustikuklubisid naelikud Hendriku käest.

“Tänu sellele, et ma spordivarustuse sissevedamisest väikest lisateenistust saan, võin ma treeneriametit peaaegu tasuta pidada ? kui mitte arvestada seda väikest raha, mida Laiuse Põhikool mulle nelja ringitunni eest maksab,” ütles Hendrik. “Võiksin muidugi ka valla poolt meie spordiklubile Contra eraldatavast tegevustoetusest endale tuhande- või koguni kahe tuhande kroonise kuupalga võtta, aga seeläbi kannataksid minu enda ja laste ambitsioonid: me saaksime vähem võistlustel käia ja spordivahendeid soetada ning saavutaksime siis ka kehvemaid tulemusi.”

Muuhulgas jäänuks siis näiteks tänavu soetamata 22 000 krooni maksnud uued kõrgushüppematid. Nii et kuni ta oma pere muude tegevustega ära toita suudab, ei kavatse ta treeneritöö eest palka võtta. Mingil määral annab see asjaolu talle ka võib-olla rohkem õigust toimida trennis nii, nagu ise paremaks peab. Näiteks pühenduda rohkem neile, kellest ta näeb, et nood tõesti spordis midagi saavutada tahavad.

“Kui noor annab endast kõik, siis annan ka mina endast kõik,” ütles Hendrik. “Ma ei näe põhjust aega n-ö muidumeeste peale raisata, kui kõrval on selliseid, kes sporti tõesti ihu ja hingega teevad.”

Supp ja must huumor           

Mis pere toitmisse puutub, siis sellega on Hendrikul viimasel aastal üsna tihti seda ka sõna otseses, st toidu valmistamise ja serveerimise mõttes teha tulnud. Kuna pereema Raine läks möödunud sügisel pärast pikka lastega kodus olemist taas tööle (ta õpetab Laiuse Põhikoolis inglise keelt), siis on just pereisa Hendrik see, kes Raine tööpäevadel nelja ja poole aastasel pesamunal Merjel silma peal hoiab ning pere kolmele koolilapsele Marenile (9), Gretele (11) ja Henrile (13) lõunasöögi valmis teeb. Meie jutuajamise kestelgi kiirustas Hendrik mitu korda kööki suppi segama.

Mingiks köögigeeniuseks ega superisaks ta end tegelikult ei pea, küll aga üpris perekeskseks inimeseks. Põhiosas piirdubki tema vahetu suhtlemise ring oma pereliikmete ja nende noortega, kes trennis käivad.

“Mingi eriline seltskonnalõvi pole ma kunagi olnud,” tunnistas Hendrik. “Ja ega minuga teab kui kerge suhelda olegi: ma kipun alailma surmtõsise näoga “villast viskama” ja võllanalja tegema. Mu trennipoisid on sellega õnneks harjunud ja nad on ise ka päris hästi musta huumori “ree peale” saanud.”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus