Eesti on üks põhjapoolsemaid riike, kus saab kogu territooriumil väljaspool kasvuhoonet viinamarju kasvatada. Jõgeval toimunud ilmastikuhuviliste ja äikesevaatlejate kokkutulekul rääkis Felix Buschmann viinamarjakasvatusest Eestis ning selle sõltuvusest ilmast.
Tartu ülikoolis füüsikat õppinud ning praegu IT-alal tegutsev Felix Buschmann on enda sõnul hobiaednik. Kümmekond aastat tagasi tekkis tal soov Tallinnast ära kolida, uue elupaiga leidis ta Keila-Joa lähedal Türisalus. “Kui juba maale lähed, siis tuleb ju ka maa-asju teha. Samas tahtsin tegeleda millegi tavapärasest erinevaga ning üks võimalik maa-asi, mis meelde tuli, oligi viinamarjakasvatus, millega mu sugulased tegelesid Valgamaal juba esimese Eesti Vabariigi ajal,” rääkis Buschmann.
Jaan Kivistiku õpetus
Viinamarjakasvatuse kohta infot otsides jõudis Felix Buschmann kauaaegse Räpina aianduskooli õppejõu Jaan Kivistiku vastavateemaliste raamatuteni. “Kuna ma viinamarjakasvatusest midagi ei teadnud, hakkasin esimese asjana uurima, kust ma selle kohta teadmisi saaksin,” rääkis ta. “Kirjandust vaadates leidsin Jaan Kivistiku 2002. aastal ilmunud raamatu “Viinamari aias ja köögis”. Lugesin selle läbi, seejärel ka teist ja kolmandat korda ning mõtlesin, et see just ongi asi, millega ma pean tegelema hakkama.”
Nagu tellitult korraldas Jaan Kivistik 2005. aasta sügisel selle ala huvilistele Räpina aianduskoolis täienduskursused. “Tallinnast oli küll kauge käia, aga isu oli suur,” muigas Buschmann. “Sinna tuli ka teisi entusiaste ning selle seltskonna baasil, kes 2005. aasta septembris Räpinas kokku tuli, tekkis ka mittetulundusühing Eesti Viinamari. MTÜ on tänaseni alles, kuid selle eestvedajaks olnud Uku Kuut haigestus puukborrelioosi ning ei saa enam kahjuks asja edasi viia.”
Felix Buschmanni sõnul asub Eesti viinamarja kasvatamiseks sobiva ala põhjapiiril. “Lävime tihedalt ka Soome ja Läti viinamarjakasvatajatega, Lõuna-Soome ongi kõige põhjapoolsem piirkond, kus seda marja välitingimustes kasvatada saab.”
Soojust ja valgust
Edukaks viinamarjakasvatuseks on Felix Buschmanni sõnul oluline, et oleks pikk suvi, tähtsateks näitajateks on ka suvine soojus ning talvine külm. “Suve pikkus on oluline seetõttu, et valmida jõuaksid ka pikema valmimisajaga viinamarjasordid,” lausus ta. “Viinamarjakasvataja peab arvestama sellega, et suved on meil reeglina jahedad ja lühikesed, talved on aga üldiselt külmad ja pikad. Viinamarjad tahavad valmimiseks soojust ja valgust ning valida tuleks võimalikult lühida valmimisajaga sordid. Samas peab arvestama seda, et varaseid õitsejaid kahjustavad öökülmad. Öökülmavaba perioodi on keskmiselt 120-140 päeva.”
Viinapuude kasvatamise esimesel aastal langesidki Buschmanni taimed kevadise öökülma ohvriks. “Õhutemperatuur langeb kevadel reeglina õhtul,” rääkis ta. “Automaatne temperatuuri jälgimise seade saatis mulle mobiilile sõnumi, et temperatuur on langemas. Olin aga Tallinnas ning kuigi üritasin võimalikult kiiresti 24 kilomeetri kaugusele koju jõuda, oli külm juba oma töö teinud, temperatuuri langus oli nii suur.”
Viinapuude kasvatamiseks kõige sobivamaid piirkondi võib leida Jaan Kivistiku koostatud suvesoojuse-, suvepikkuse- ja talvekülmatsoonide kaartidelt. Jõgevamaa üheski kategoorias kõige soodsamas tsoonis ei paikne, jäädes enamasti keskmisse või mõnes piirkonnas ka kõige ebasoodsamasse tsooni. Suvesoojuse mõttes on kõige soodsam viinamarju kasvatada Lõuna-Eestis, suve pikkust ja talvekülma arvestades aga hoopis põhjarannikul ja Lääne-Eestis.
Lisaks siinse kliimaga sobivale sordivalikule, on Felix Buschmanni sõnul üheks oluliseks teguriks, miks viinamarja saab Eestis kasvatada, ka see, et viinapuud on võimalik maha painutada. “Viinapuu talveks ette valmistamine on omaette protseduur,” teab kogenud viinamarjakasvataja. “Selleks lõigatakse viinapuu kõigepealt kindlasse konditsiooni, painutatakse maha ning seejärel saab ta mulla, turba või kuuseokstega katta.”
Kannatab ka – 40 kraadi
“Viinapuu hakkab reeglina kandma kolmeaastaselt ning saaki saab viieaastaselt taimelt,” lausus Buschmann. “Tähele tuleb panna ka seda, et järgmise aasta viinamarjasaagi saame me selle aasta puitunud võrsetelt. Viinapuud tuleb võrseotste kärpimise teel ärgitada õigeaegselt puituma. Augusti lõpus hakkame võrseotsi lõikama ning see panebki viinapuu puituma. Puitunud võrsed peavad talve vastu, teised mitte.”
Kui viinapuuliike on neli, siis viinamarjasorte tuhandeid. “Viinapuude paljundamine käib pistokstega, nende aretus aga tolmeldamise teel,” selgitas Felix Buschmann. “Aretamisega on võimalik suurendada viinapuu talvekindlust, marjade maitset jne. See on töö, mis kunagi ära ei lõpe.”
Eestisse sobivatest viinamarjasortidest tõi Felix Buschmann tumedatest marjadest välja ‘Hasanski Sladki’, ‘Zilga’ ja ‘Kuzminski sinii’. “Kõige kuulsam neist on ‘Hasanski sladki’ ehk ‘Baltica’,” rääkis ta. “USA põllumajanduskoolideski öeldakse, et see on pärit Baltikumist. Tegelikult pärineb ta Kaukaasiast, siin on ta aga populaarseks saanud, sest kannatab ka 40 miinuskraadi ning annab alati väga hea tulemuse. Ta on väga hea nii laua- kui veinimarjana, seejuures tehakse tumedast marjast reeglina heledat veini.”
Heledatest marjadest tõi Buschmann välja ‘Sukribe’, ‘Aljošenkini’ ja ‘Jubilei Novgoroda’, punastest marjadest aga ‘Guna’, ‘Somerset Seedlessi’ ja ‘Shirvintase’.
Felix Buschmanni sõnul ütlevad viinamarjakasvatajad, et see hobi on neile pensionikindlustuseks. “Viinamarjamahla säilitatakse ju veinina ning kõik siin tehtud veinid lähevad hästi müügiks. Kui näiteks turismitallu tulevad välismaalased, ei soovi nad prantsuse veine, vaid tahaksid pigem proovida kohalikku veini.”
MATI ALEV
