Visusti küla väiksemad lapsed sõidutatakse praegu koolibussiga Kaarepere kooli. Päris suureks kasvanud lapsi on läinud sellestki külast mitmesse ilmakaarde. Keskealiste ja vanemate seas, kes omal ajal endises mõisahoones asunud koduses Visusti algkoolis käisid, on aga neidki, keda elu erinevaid teid pidi uuesti koduradadele tagasi toonud.
“Häid lambaid mahub ühte lauta palju”
Nii ütleb endises Kokanurga külas oma isakodus Laanemetsa talus elav Milvi Tõekalju. Koos temaga elavad samas ka tütar Ingridi pere ning poeg Imre.
Milvi pole sünnikodust kunagi ära kolinud. Kord on ta seda siiski üritanud teha, aga siis kohe ka loobunud. Äsja abiellunud, olid nad koos mehega jõudnud isegi tulevase korteri ära remontida. “Sul on ju oma kodu, kas seal siis ruumi veel vähe,” oli üks sugulane öelnud, mis värske nooriku sügavalt mõtlema oli pannud ja asjad lõplikult õigesse paika asetanud.
Praegu leiab Milvi tütar Ingrid Leppik, kelle peresse kuuluvad veel abikaasa Kalle ja kaheksa-aastane Kristjan, et maal on ikka kõige parem elada. “Autoga pääseb igale poole, pole vahet, kus elad,” arvab ta.
Kui ta viimati Tartus tööturuameti korraldatud kursustel käis, sai ta sellele järjekordselt kinnitust. “Hakkasin kodunt sõitma samal ajal kui mõni ühistranspordiga läbi linna. Kohale jõudsime enam-vähem ühel ajal,” ütleb Ingrid. Sekretär-raamatupidaja kursused lõpetanud Ingrid loodabki edaspidi Tartust tööd leida, sest 35-kilomeetrine vahemaa pole tema arvates eriti pikk. Õmblejaameti Jõgeval pani Ingrid maha, sest tööd olevat praegu kohalikelgi vähevõitu. See-eest käib kodunt Jõgevale päästeametisse tööle Ingridi vend Imre, kes hobi korras on pidanud üheksa aastat järjest ka diskoriametit.
“Me oleme sellised konservatiivsed ja igavad inimesed,” muigab Milvi seepeale, et nad viiekesi kokku selles kodus vanade eestlaste kombel kolm põlvkonda moodustavad. Oma põliskodust, mille hooned isa ise seitsekümmend aastat tagasi ehitas, on Milvi käinud omal ajal üle kahekümne aasta tööle tolleaegse Ausi sovhoosi kontorisse raamatupidajaks, mõned aastad olnud Visustis raamatukoguhoidja, päris alguses on ta aga ühe aasta ka Jõgeval pangas ametis olnud.
Nüüd sõidab ta juba kaheksa aastat järjest postiringi, mis aastate jooksul aina suuremaks on muutunud.
Iga päev 150-kilomeetrine teekond
Igal hommikul kell pool kuus alustab Milvi oma valge Opeliga teekonda. Võtab Jõgevalt posti, sidejaoskonnast pakid, jagab lehed postkastidesse laiali, viib allkirja vastu kätte tähitud kirjad. Pärastlõunal tuleb uus ring. Kokku 154 on neid, kellele ta pensioni koju viib jne.
Postiringi sisse jääb isegi osa Jõgeva valda Painkülast üle silla, teiselt poolt aga tuleb otsaga välja minna Patjalani. Enamikus suure ringi sisse jäävates kodudes on Milvi omainimene, vanemad ja põlised inimesed teavad teda aga juba sestpeale, kui ta alles väike oli. Seepärast polegi Milvi mitte ainult postiljonikohustuste täitja. Ikka ootab kusagil keegi, kellel üht-teist kõnelda või kurta. Kuidas sa siis ikka ütled, et pole aega kuulata.
Ümberkorralduste tulemusena Eesti Postis sai Milvist füüsilisest isikust ettevõtja ning ühtlasi muutus sestpeale ka postiring tunduvalt pikemaks. Postiljoni sissetulekutega on pigem vastupidi. Kui kõik kulutused välja arvata, siis, nagu Milvi tunnistab, saab selle teenistusega ehk söönuks küll, aga ei enamat.
Välja minna tuleb aga iga ilmaga ja ka siis, kui endal tervis streikima juhtub. Talviste teedega ei kadesta postiljoni kindlasti keegi. Hea vähemalt, et Milvi tunneb siitkandi teid nagu oma viit sõrme; teab, kus libeduse oht kõige suurem ja kust tavaliselt tee kinni tuiskab. “Hea on seegi, et töökoht üldse olemas on,” leiab ta kõigele vaatamata.
Eks postikoti sisus peegeldu omal moel ka elu, huvid ja võimalused. Milvi tunnistab, et lehe- ja kirjapakk on tasapisi isegi suurenema hakanud, mis kõneleb sellest, et ajakirjandust tellitakse ja omavahel suheldakse rohkem kui vahepeal.
Mõistagi on kirjade arv üldiselt väga palju vähenenud. Maakonnalehte pidavat postikotis olema kõige enam, mille järgnevad Postimees ja Maaleht, ning Päevalehte tuleb näiteks praegu 150 kilomeetri peale viia vaid viis eksemplari.
Pulmad siin, Siberis ja Soomes
Üle Visustist läbi voolava Laeva jõe silla viib tee kõrgendikule, kus asub Silla talu ning selle õuest vaadates on suurem osa ümbruskonnast justkui peo peal. Pensionäridest abielupaar Asta ja Aksel Kull elab selles majapidamises praegu kahekesi.
Silla talu on Asta sünnikodu, Aksel on pärit Laiuselt. Pulmad pidasid nad aga Siberis, kus elu mõlemad kümneks aastaks viis. Tookord märtsiküüditamise ajal olid nad mõlemad 16-aastased. Mõlemate pered sattusid juhtumisi ühte vagunissegi. Asta pere süü oli selles, et isa oli olnud Omakaitses. Aksel, kelle ema oli lihtne Laiuse kabelivaht, oli koos oma perega pikal teekonnal seepärast, et vend end metsas varjas. Poiss võeti ära otse tööstuskoolist, koolivormgi veel seljas.
Asta oli Jõgeva jaamas vaguniuksel seisvat võõrast vormis poissi märgates tookord veel mõelnud: “Vaat, missugune noor poisinolk siia vagunisaatjaks pandud”. “Poisinolgiga” satuti hiljem Novosibirski oblastis ühte sovhoosi.
Aastatepikku õpiti teineteist tundma. Pulmad peeti Siberis. Või mis pulmad need nii väga olidki ? noored sõitsid kahekesi jalgratastel “selsovetti” registreerima. Vahepeal oli olnud veel jõgi, kust paljajalu läbi tuli sumada. Tagasi tulles kaeti lauakene ja tähistati seda sündmust eestlastega omavahel.
Tütar Eha sündis 1955. aastal Siberis. Ega seal muud olnudki, muldpõrandaga eluase, savi ja lehmasõnniku segust tehtud seinad. Tööd jätkus seal kaugel küll, päris igasugust. Sovhoosis, kus oli koos väga palju erinevaid rahvusi, teati, et eestlased on eriti töökad.
“Polnud väga vigagi. Hea direktor oli sovhoosis. Ütles kohe alguses, et eestlased on kaugelt tulnud, neile peab raha andma. Külm oli küll, aga see oli kuiv külm, mis kõige hullem just ei olegi,” ei hakka Asta ja Aksel nüüd tagantjärele Siberi elu üle enam eriti kurtma.
Kümme aastat sai kokku Siberis oldud. 1959. aastal tuli Asta koos abikaasa ja väikese tütrega lapsepõlvekoju elama. Õnneks ei tehtud siin nende perele selleks ka takistusi. Pojad sündisid juba Eestimaal. Pensionile jäädes oli Akslil Siberi tööaastate tõttu tööstaa˛i rohkem kui eluaastaid.
Praegu on Asta ja Aksel juba viiekordsed vanavanavanemad. Tütar elab oma perega juba üksteist aastat Soomes. Nii on tulnud Silla talu pererahval olla laste ja lapselaste pulmapidudelgi Eestimaal ja üle lahe Soomes.
Enamiku nende naabriperede lapsed on samuti kodudest ammu läinud. Virve Kepi poeg Mati on aga tänaseks koguni Riigikogusse jõudnud. Viive Ridari tuli aga pärast aastaid Tallinnas elamist ja töötamist hoopis tagasi isakoju.
VAIKE KÄOSAAR
