Vana õmblusmasin meenutab

Ma olen nii auväärses eas, et vabrikukirjadki kerelt peaaegu kustunud, aga ikka veel saab minuga üht-teist lihtsamat ja õhemat õmmelda. Uuena sai küll palistada nööpauke ja meisterdada tikandeidki, aga aastatega kadusid-lagunesid peenemad vahendid, jalad ja konksud. Tean, et olen tehtud kaugel Berliinis ja jõudsin Eestimaale, tollal küll Liivimaa kubermangu aastal 1908 või 1909. Siis ostis suure talupere isa mu tütrele kaasavaraks, kui too koduvalla teise serva mehele läks.

Üsna pea, enne nooriku esimese lapse ilmaletulekut läks mind kõige enamvaja pisipojule tarviliku kokkuvuristamiseks. Esimeste väikeste püksteni aga ei jõutudki, enne tuli haigus ja vaja läks vaid viimast valget särgikest …

Soldatid jätsid rahule

Siis tulid aastad, kui nägin vaid hädavajalikke sitsitükke, mida pearättideks ja igapäevapõlledeks õmmeldi. Uut lapsehäält majja ei tulnud, pereisal tuli peagi esimesse ilmasõtta minna. Sai küll mõne aasta pärast tagasi, aga pool tervisest oli vaenuväljadele maha jäänud.

Toosama sõda ei läinud minustki päris jälgi jätmata mööda, aga terveks ma jäin, kuigi kuuliauke said nii ait kui tollal üsna uus elumaja. Kui pererahvas koos loomadega lahingute eest nädalaks mitme kilomeetri kaugusele suurde metsa pages, keerati minu vineerist kast lukku ja pandi mind lihtsalt silma alt ära, aga saagimaiaste uudishimu ei andnud siiski asu: mine tea, mis seal luku taga tegelikult olla võib!? Nii leidis perenaine koju naastes, et mu kastilukk oli lahti murtud. Õnnekombel ei pakkunud ma ise soldatitele huvi.

Aga on ikka õigus küll, et aeg kõik haavad parandab, kui jumal ikka armastab, nagu ütles mu perenaisele meheema. Muide, tal oli seda muidugi lihtne öelda, sest talutööd talle enam suurt korda ei läinud, tema osaks oli miniat õpetada-juhendada, vajadusel ja ilma, sest sellised need vanad ja elutargad inimesed juba on. Ka mehe üksik tädi elas talus ja oli aegu, kui noorel perenaisel mõlemat vanainimest sängi talitada tuli.

Aeg parandas tõesti nii mõnegi haava: kui Venemaal tsaar kukutati ja Eestimaa vabariigiks sai, külastas kurg taas ka seda talu. Jälle oli mul rõõmsat tööd, sest üsna teineteise järel sündinud tüdrukud vajasid kleite, põllekesi, jakikesi… Pesu ja villased palitudki õmmeldi ju lastele kodus, aga teinekord tuli tallu ka rätsep, kes lambanahkseid kasukaid ja muud raskemat kraami meisterdas. Perenaine nurises vanemas põlves, et osa minu heast tervisest läks ka mõne kärsitu meistri nahka, aga kes seda nüüd täpselt enam mäletab ja ju rändaval rätsepal ka oma tööriistu kaasas oli.

Tüdrukud jõudsid peagi pruudiikka ja sestap nägin ka peenemaid kangaid ja moodsamaid lõikeid. Mõnd tähtsamat kleiti ei kõlvanudki enam kodus ise teha, vaid mindi riidega raudteealevikku õppinud õmbleja jutule.

Ja veel üks sõda

Ei osanud peretütred siis veel uneski aimata, et nende meheleminek ja esimeste laste sünd sõjaaega jääb. Taas jäi talu lahingutulest puutumata, pererahvas käis aga nüüdki aeg-ajalt metsapaos. Kui üks vägi läks ja teine tuli, polnud minul mahti vaadata, kes mida majapidamises korda saatis, aga hullemat kui raamatute õuele laiali puistamine siin õnneks ei tehtud. Sakslased sisustasid muide oma ülemusele töökabineti verandale, kus minagi nurgas konutasin! Sinna tassiti kokku viisakamad mööblitükid ja vaibad, koguni toalilled, aga mind sakstel õnnekombel tarvis ei läinud!

Igaühel on ju teatavasti vaid üks noorus antud, seepärast ei jäänud minu kodumajaski peod pidamata ja naerud naermata, kuigi talust jäi peagi vaid nimi, tagasihoidlik põllumaa ja lauta mõni loom. Riidekraamiga oli aga tublisti kitsam kui esimese sõja aegu. Mida iganes nüüd mu nõelajala alt läbi ei käinud! Peremehe kitsaks jäänud pintsakust sai tütrele tollal moodne jakk, ema kleidisabast lapsele piduriie; mantlid harutati lahti ja pöörati riidel teine, kulumata pool. Tohutu töö, mida tehti enamasti talveõhtutel petrooleumilambi valgel, aga midagi muud ei jäänud ju üle. Mäletan hästi laste talvemantleid, mida õmbles sõja jalgu jäänud sugulane, kes meie majas pikemalt peavarju sai. Soojenduseks laotati voodririidele laiali tumehall vatt, mis kusagilt tutvuse kaudu hangitud oli, ja muudkui tepiti. Palitu pealisriie oli nii kare, et mul pisitüdrukutest lausa kahju oli. Aga rõivad said soojad, neid kanti kaua ja “pärandatiˮ veel edasigi!

Uued moodsad ajad

Needsamad vatipalitute kandjad sirgusid peagi neidudeks ja kui kusagilt riidetükk kätte saadi, hakati aga ise kenamaid kehakatteid pusima – esialgu tasapisi, pärastpoole juba sellise kiirusega, et polnud mahti masinavändast kinnigi hoida, anti aga kõva hoog sisse! Kes võttis enam kuulda mu pärisperenaise manitsust, et ärge ometi lõhkuge seda masinat ja ärge toppige talle alla liiga paksu kangast. Usun, et kui see kuidagi võimalik olnuks, oleks minuga kingi ja saapaidki tehtud. Möödunud sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel ju pisaraid ei usutud: kui midagi oli moes, siis pidi noor daam ka punktipealt niisugust kleiti-seelikut-pluusi kandma, pisimgi vanamoodsus oli ‒ vuih!

Aga mina pidasin vapralt vastu, sest mind oli ju tehtud siis, kui meistrite tsunftiau ehk asja kvaliteet kõigest tähtsam oli. Mitte nagu praegusel ajal, kui tootjad sellegi eest hoolt kannavad, et asi liiga kaua vastu ei peaks, sest kes muidu uue ostab…

Veel mäletan, et 1963. aasta jõulude eel saadi elekter majja. Nüüd kadus minu ümbert petrooleumilõhn ja söetriikraua ving. Eks mul oli pisut kahju ka, nostalgia ikkagi! Elasin kaasa ka noorima lapselapse pusimisele, kes oma nukkudele uusi tualette himustas ja kelle kohmakate sõrmede vahel mul pealmine ja alumine niit kordamööda katkes. Veel oli vanaemast ehk mu pärisperenaisest lapsele abi ja veel õmbles ta endalegi aeg-ajalt mõne uue põlle või pluusi.

Sain perenaisega lähemalt kokku veel nädal enne ta kaheksakümne aasta juubelit, kui ta endale velvetist jaki ja seeliku õmbles. Pärast suurt pidu jäi ta aga peagi sängi, kust enam ei tõusnud. Küll oli mul kahju vanainimesest, kel ka suure valuga mõistus viimaste minutiteni selge püsis, et tütardele teada anda, kuidas teda matta tuleb. Sedagi ei unustanud ta kinnitada, kellele ma jään. Nii paljukest oli siis kunagisel suure talu perenaisel oma järeltulijatele pärandada. Testament oli küll tema kapikeses alles, kuid noil aastail peeti seda pigem naljanumbriks. Aga mina nägin ära, kuidas see paber taas tähtsaks sai ning kuidas need talumaad tagasi saadi ja jälle minema pidid.

Seega olen mina ikkagi selle kunagise talu kõige suurem varandus ja pärandus. Mind tõstetakse praegugi lauale, kui midagi palistada või parandada tarvis – ja ma saan hakkama!

Vana õmblusmasina meenutused pani kirja

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus