Minu arvates on see igati mõistlik samm. Erakondade kulutused valimiskampaaniatele on viimasel ajal tekitanud avalikkuses palju diskussiooni. Need on õigustatud etteheited ja mõni ime, et välireklaami üleküllus on tekitanud inimestes vastumeelsust. Eesti valimiskampaania kulud on mahult näiteks suuremad kui Soome erakondade vastavasisulised kulud. Teadagi on Soome suurem oma territooriumilt ja rahvaarvult. Ja kui nüüd siia lisada veel tõsiasi, et erakonnad saavad üsna suurt toetust riigieelarvest ning kaudselt maksab reklaami kinni ikkagi maksumaksja, muutub asi veelgi nutusemaks.
Piirangud kaitsevad kodanikkuSiiski tuleb rõhutada, et ega valimisreklaam selle pärast veel kuhugi kao. Välireklaami piiramine tähendab, et puutumata jäetakse trükiajakirjandus, raadio ja televisioon. Samuti võib jätkuvalt oodata naeratavate poliitikute klantspilte oma postkasti. Siinkohal võib tekkida õigustatud küsimus, et miks piiratakse just välireklaami.
Kuid just seepärast, et koju saabuvat otseposti saab igaüks keelata oma postkasti panna. Piisab, kui esitada avaldus postiasutusele või asetada vastav kleebis oma postkastile. Tele- ja raadioreklaami ajal saab aga edukalt kanalit vahetada. Seega on erinevate meediumide puhul võimalik neid mitte vaadata, kuulata või lugeda. Kuid linnas liikuda viisil, et pigistad reklaami nähes silma kinni, on ilmselgelt raske.
Seetõttu on loogiline, et piirangud tuleb seada asjadele, mille eest inimene ennast ise kaitsta ei saa. Ja seni on enne valimisi linnakodanikku tüüdanud igal nurgal laiutav propaganda suurte valimisplakatite näol.
Välireklaami piiramine on üks samm, mis võiks poliitikud taas rahvale lähemale tuua. Erakonnad peavad nüüd rohkem pingutama, et oma sõnumiga inimesteni jõuda, näiteks korraldama rohkem avalikke debatte, kus kõik linnakodanikud saavad poliitikutelt vahetult oma küsimustele vastuseid nõuda. Piltlikult öeldes peavad poliitmehed ja -naised plakatilt või posti otsast rahva hulka astuma.
Paljude erakondade kohta võib kindlasti öelda, et antud seaduseelnõu vastuvõtmine on neile antud võimalus. Väiksema eelarvega erakonnad ei saanud endale lubada tohutus koguses suuri plakateid 9-korruseliste majade külgedel. Nüüd on vähemalt välireklaami seisukohalt erakonnad nii-öelda ühe pulga peal. On ju loogiline, et nendel erakondadel, kellel on rohkem raha, on propagandavõimalused suuremad nende ees, kellel seda raha lihtsalt pole.
Reklaam annab eeliseAntud piirangute vastuvõtmine ei tähenda, et rahvas oleks loll ja ei saaks propagandavõtetest aru. Siinkohal tuleb rääkida mitte rahva tarkuse astmest, vaid reklaami mõjust inimese psühholoogiale.
On üsna selge, et inimesed ostavad pigem seda kaupa, mida aktiivselt reklaamitakse. Vastasel juhul oleks kõige tavalisem nurgatagune hamburgeriputka sama edukas kui McDonalds või Hesburger.
Seega on välireklaami piiramisel mitu olulist eesmärki. Erakondadel on nüüd teatud mõttes võrdsemad võimalused oma sõnumi edastamiseks. Ja kõige silmatorkavam muutus on see, et kodanik saab rahumeeli liigelda, ilma et tema vaatevälja koormaks plakatite ja klantsfotode tüütu propaganda või bussipeatuses oleks sõidugraafik mitmekordse plakatilasu varju kadunud.
JARNO LAUR,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
