“Teil valmib kaup suisa kohapeal?” pärin proualt, kes sealsamas laadaleti ääres vilunud liigutustega laastukorvikest punub.
“Jah, mis siin ikka niisama vahtida,” vastab proua.
Tegelikult võiks iga laadalinegi tema juhendamisel korvipunumist proovida ? nagu lapimeistri juures lapitööd, õlemeistri juures õlgehistööd ja nahameistri juures pastlategu. Käsitöötoad on Jakobsoni talupäeva koostisosa.
Avinurmest pärit Helju Tammik hakkas korve punuma alles pensioniikka jõudes.
“Naabirnaised kõik tegid, mis minulgi muud üle jäi kui amet ära õppida. Avinurmes polegi sa justkui õige inimene, kui sa laastukorvi punuda ei oska,” ütleb proua Tammik. “Teen korve just niipalju kui jõuan. Ja maha müün need väimehe firma kaudu.”
“Väimehe firma” ei ole miski muu kui Paunvere väljanäituselt igal aastal kiitusekirju noppiv AS E. Strauss. Korvitootmisse on kaasatud ka Helju Tammiku abikaasa Erich, kes aitab laastu ette valmistada.
Äkitselt alanud vihmahoog ei pane proua Tammikut erinevalt kasutatud rõivaste müüjatest sabistama, et kaup ruttu kile alla saada.
“Minule tuleb vihm pigem kasuks: laast peabki punudes märg olema, siis ta paindub paremini.”
Ka jõgevlase Ants Sarapuu kaup ei karda vihma: tema pakub igas maamajapidamises vajalikke asju, nagu kõplad, kartulikonksud, hargid, kapsarauad, haamrid, haamri-, kirve- ja hargivarred jne. Saelehest tehtud kõplad näevad välja teravad ja vastupidavad.
“Naised on neid ikka kiitnud,” kinnitab meister ise. “Ja kui veel varutera kaasa osta, saab sellega õige kaua töötada.”
Igasugused varred on ta teinud sookasest, mis samuti vastupidav materjal.
“Ma olen eluaeg tööd teinud ega taha pensionipõlveski käed rüpes istuda,” ütleb Ants Sarapuu. “Ja kui naine vahel kurjemas tujus on, siis ongi hea tema silma alt katlaruumi tööriistu nokerdama kaduda. Pealegi ? kui sul kusagil tükk oma metsa on, tuleb sealt saadav puit ka kuidagi kaubaks väärindada.”
Auhinnaks talukaup
Siirdume lavale lähemale, sest päevajuht Peep Puis on rahva hulgas märganud siinkandis tuntud laulumeest Mati Linnot ning meelitab ta rahva ette laulma. Pakututest valib Mati laulu number kaheksa ehk “Mu mõtted on alati su juures”. Vanameister on endiselt vormis: võib lavale minna häält lahti laulmata ja sõnu meelde tuletamata.
Lisaks sellistele eksprompt-etteastetele esinevad laadalistele Torma valla tantsurühmad, koor ja kapell.
“Ansambleid me esinema ei pannud, sest neile oleks tulnud klaver välja vedada,” ütleb talupäeva peakorraldaja Aili Oja.
Küsimusele, kas sellise laadaga talupäeva korraldamine raske ka on, vastab Aili, et algajal vist oleks, aga tema pika kultuuritöökogemuse juures enam mitte. Talupäevagi korraldab ta juba neljandat korda.
“Müüjad saab kohale nii, et kuulutad ajalehes ja paned info üles internetti. Ja eks publiku saa samal viisil laadale meelitada,” ütleb Aili ja kiikab ise pargitaguse paisjärve poole, et näha kas paat, millega laadalised sõitma on läinud, ikka endiselt vee peal on. Seejärel võtab ta kähku kõne Torma Põllumajandusosaühingu juhile Ahto Vilile, et järele küsida, kus asuvad laadaloterii auhinnaks välja pandud kaks kotitäit nisu.
“Talupäeva laadaloterii auhindadeks peab olema ikka talukaup,” arvab Aili. “Lisaks Torma POÜ nisule on OÜ Vaiatu Agri on välja pannud elusa põrsa, OÜ Raja Potato kaks kotti kartuleid, OÜ Killemer ?a?lõkist ja grillsöest koosneva piknikukomplekti, Torma apteek looduslike tervisetoodete komplekti, kohalik ärinaine Ili Lindvere pütikaupa marineeritud ja hapukurki, hapukapsast ja marineeritud küüslauku, lillepoeomanik Ingi Sirel seemneid, lillemulda ja putukamürki ning laadakaupmehedki väiksemaid esemeid. Muul viisil toetas laadakorraldamist Torma vallavalitsus.”
Viimane mohikaanlane
Laadalt lahkuma asutades avastame platsinurgast, kuhu me varem vaadanud pole, sombreeroääre varju peitunud Kärde seemnekasvataja Evald Kooli. Kuigi sombreero pole just mohikaanlaste peakate, nimetab Kool end just viimaseks mohikaanlaseks: teised väiksemad aedviljaseemne kasvatajad olevat juba ammu sellele ärile käega löönud.
“Eks mina hakkan ka otsi kokku tõmbama: nii väikses mahus ei tasu seemnekasvatus end enam ära,” tunnistab Kool.
Kurb kuulda, sest Kooli seemned on aiapidajate hulgas vägagi hinnatud.
“Mul on telefoninumbergi seemnepakile trükitud, et igaüks, kes kaubas pettub, võiks helistada ja sõimata, ainult et keegi pole senini sõimanud,” tunnistab ka Kool ise.
Kui küsime, mis kaupa võiks kuue krooni eest saada, annab Kool paki enda aretatud avamaakurgi seemet, mis tegelikult maksab seitse krooni. Aga need on meie viimased kuus sularahakrooni. Nii tühjade taskutega pole me veel üheltki laadalt lahkunud. Ütle veel, et väike laat oli…
RIINA MÄGI
