Muu hulgas uuriti hinnanguid vanemakohustuste täitmisele, arvamusi laste füüsilise karistamise kohta, riigi ja vanemate vastutuse jagunemist laste kasvatamisel, isade vanemahüvitise kasutamist ning osalemist laste kasvatamisel.
Vastutus laste kasvatamisel ? oma osa on nii riigil kui lapsevanematel
Enamik eestimaalastest leiab, et laste kasvatamisel on oluline roll nii riigil kui ka lapsevanematel. Riigi poliitikalt oodatakse eeskätt kindlustunnet pere loomiseks ? kuigi laste sünnitamisel lähtutakse isiklikest võimalustest, on riigipoolne tugi ja panus nende kasvatamisel oodatud. Ainult enda võimalustega arvestab vaid kümnendik eestimaalastest, kes on ka majanduslikult paremal järjel.
Küsimusele, kas lastega pered peaksid saama pigem rahalisi toetusi või tasuta teenuseid, vastas suurem osa elanikest (67%), et riik peaks toetama peresid eeskätt tasuta teenustega, pisut üle veerandi on neid, kes pooldasid pigem otsest rahalist toetust (28%).
Küsides, kas riik peaks toetama kõiki lastega peresid võrdselt või peaksid toetused ja tasuta teenused olema suunatud vaid toimetulekuraskustes peredele, jagunesid vastused suhteliselt pooleks: 52% vastanutest pooldas pigem toimetulekuraskuste perede toetamist ja 44% kõigi perede toetamist. Vaid toimetulekuraskustes peredele suunaksid toetusi just need elanikkonna rühmad, kes on materiaalses mõttes vähem edukad. Materiaalselt paremini toime tulevad pered eelistavad sagedamini kõikide lastega perede võrdset toetamist.
Rääkides laste kasvatamisest, on traditsioonilistes ühiskondades tähtsustatud tavaliselt enam emade rolli. Käesolev uuring käsitles eraldi ka isade osa. Selgus, et enamik eestimaalastest (78%) peab isade lastega kodus olemist igati loomulikuks, kusjuures keskmisest enam pooldasid seda alaealiste laste isad ise. See näitab, et eesti meeste jaoks on perekond ja laste kasvatamine oluline. Samas aga tõid uuringutulemused esile fakti, et pigem on noored emad need, kes tähtsustavad keskmisest sagedamini ainult emade rolli väikelapseeas.
Selgus, et 56% eestimaalastest suhtus pooldavalt olukorda, kus 1 kuu vanemahüvitise perioodist oleks määratud vaid isale. 30% on suuremal või vähemal määral selle vastu. Alaealiste laste isad ise on oma hoiakutes keskmisest positiivsemad: 61% neist pooldab isadele mõeldud vanemahüvitise perioodi.
Laste füüsiline karistamine ? üldiselt väär, kuid tegelikkuses levinud
Uurides suhtumisi laste füüsilisesse karistamisesse selgub, et üldiselt peetakse seda vääraks ja vastajate hinnangul tuleks eelistada muid kasvatusmeetodeid. Samas nõustus üle poolte vastajatest (58%) väitega, et nad teavad peresid, kus lapsi kasvatatakse või on kasvatatud füüsilise karistamisega. Selgub, et kuigi laste füüsilist karistamist ei peeta õigeks, on see tegelikkuses siiski norm.
Väärib märkimist, et kui laste karistamist füüsilisel teel pooldab üheselt vaid kolmandik, siis täiskasvanute-vaheliste probleemide lahendamist füüsiliselt taunib täiesti otseselt kolmveerand eestimaalastest.
Seega nähtub, et laste löömist ei peeta nii taunitavaks kui täiskasvanute vahelist probleemide lahendamist füüsilisel teel. Nende inimeste hulk, kes arvavad, et laste karistamine teatud olukordades on mõistetav, kuid kes täiskasvanute puhul seda taunivad, moodustab Eesti elanikest tervelt viiendiku (21%)! Seega on siin mõtlemisainet nii lastekaitsjatele kui ka kõigile täiskasvanutele.
Vanemakohustused ? igaühe vaba valik?
Enamik inimesi nõustub arvamusega, et koos lapse saamisega on vanem võtnud endale kohustuse hoolitseda lapse eest tema täiskasvanuks saamiseni. Ka siis, kui vanem on pere juurest lahkunud ja loonud uue pere. Elatisraha maksmist ja saamist peeti loomulikuks toiminguks, mida ei peaks kumbki pool vanematest häbenema.
Küsides aga täpsemalt hinnanguid vanemakohustuste täitmisele, selgub, et 38% vastanutest pidasid pere juurest lahkunud lapsevanema vanemakohutuste vähenemist tavaliseks, mittetaunitavaks nähtuseks. Sellel seisukohal olijad ei nõustunud väidetega, et mehel on kohustus kõiki enda poolt eostatud lapsi kuni nende täiskasvanuks saamiseni ülal pidada ja nendega tegelda, ka siis, kui ta on pere juurest lahkunud ja loonud uue pere.
Ka elatisraha maksmise osas olid arvamused erisugused. 46% vastanutest leidis, et elatisraha maksmine on vabatahtlik, eeskätt maksja vastutus, millesse ei peaks sekkuma ei tööandja, riik ega lähikondsed. Taolise hinnangu kandjate hulgas on keskmisest enam mehi ja 25-34-aastasi inimesi. Lähtudes enesekesksetest väärtushinnangutest, peavad nad loomulikuks lähtumist enda, mitte lapse huvidest.
Üldiselt leidsid vastajad, et kui vanemate vahel vabatahtlikku kokkulepet elatisraha maksmiseks ei saavutata, tuleb elatise maksmine muuta pere juurest lahkunud vanemale kohustuseks ? sellega olid täiesti nõus 87% vastanutest. Vanema enda rolli elatisraha kättesaamisel tähtsustavad keskmisest enam keskmisest madalama sissetulekuga inimesed.
Kuidas edasi?
Sotsiaalministeeriumis on ette valmistamisel uus lastekaitseseadus, kus soovitakse lastekaitsega seonduvat praegusest enam lahti kirjutada ja regulatsioone konkreetsemaks muuta. Terava teemana tuli uuringutulemustes esile laste füüsilise karistamisega seonduv, mille puhul peaksime endalt küsima, kuivõrd on lapsed siiski kaitstud ja kuivõrd täiskasvanud nende õigustega arvestavad.
Uuring andis tagasisidet ka elanike arvamuste kohta nii peretoetuste süsteemile kui ka perekonna ja riigi vastutuse jagunemisele laste kasvatamisel. Tõsise probleemina tõid uuringutulemused esile suhtumise vastutusse laste kasvatamisel pärast perede lahkuminekut. Siin on mõtteainet nii seadusandjale sotsiaalpoliitika kavandamisel kui ka igale Eesti inimesele ? kuidas saavutada olukord, et vanem vastutaks oma laste eest ka siis, kui ta perekonnaga igapäevaselt koos ei ela.
Sotsiaalministeerium
