Neil, kes meie külas marjakorjamist harrastavad, oli hea lähedal oma pangekesega ära käia. Olla tund-paar eemal igapäeva sekeldustest, sest selles üle pea ulatuvas koosluses võis ennast lausa ära peita. Seal pesitses nii mõnigi värvuline, ritsikakoor oli alustanud oma lõputuna näivat suvelõpulaulu, marjanõusse sattus nii mõnigi imetilluke putukas ja neid jahtiv ämblik, liigiliselt oli neid väga mitmekesiseid. Imestama panid mitmesugused kodadega vennikesed ? teod. Tihti leidus neid väga kõrgel. Tea, kaua nende teekond neil aega võttis? Eks seda või võrrelda nende jaoks Everesti vallutamisega.
Mõne meetri kaugusel aga käis maanteel autoderalli. Ka kodul sai silma peal hoida, sest koerteansambli etteasted olid hästi kuulda. Kojujääjate hüüdedki, kui keegi oleks võtnud pähe kutsuda.
Vaarikavarred ise olid kohati nii kõrged, et ei ulatunud ladvavilju haarama. Võis sattuda ka alale, kus marjadega varsi ei olnud, muudkui esimese aasta uued tugevad võsud. Kujutasin mõttes ette, kuivõrd laialdane on see korjamiseala järgmisel suvel, kui?
Ühel õhtul kuulsin üle tee traktori möirgavat müra. Ala, mis aastaid oli nautinud isearenemist, rahulikku elu kulgu, sai tunda traktori rasket veeremist ja uskumatu, kuidas nii kõrge ?hein? muudkui langes? Esimesel õhtul tehti mõni tiir pajustike ümber, aga järgmisel päeval läks tõsisemaks ?nülgimiseks?. Kõrgest rohupadrikust jäi järele lage, nagu peo peal olev lagendik, võõras silmale ja elust palju vaesem. Taimevarred konutavad pikali, neid ootab ees vaid koltumine. Ka putukatel, suurematel loomadel jäi mänguruumi vähemaks, tegelikult peaks ütlema: eluvõimalusi. Aga nii see on, kes kohaneb, kes põgeneb, kes jääb elu hammasrataste vahele.
Lapilisi ?oti settereid Rikut ja D?äppit laseb nende perenaine vahel lahti, sest neil on väga elav loomus ja nad peavad päeva jooksul kihutada saama, olgu linavästriku või varese kannul. Toonekurgegi ajavad lendu, loodetavalt neil jahiõnne pole, vähemalt pole näinud, et nad kunagi mõne linnu kätte oleksid saanud. Nende selge eelistus oli kõigiga vaarikal kaasas käia. Võib öelda, et nad olid kõige suuremad vaarikalised. Perenaine nurises ainult vanema koera üle, et too ise vaarikaid ei viitsinud mokkadega ahmata, sõi ainult peo pealt.
Läksin suurele lagedale, et võib-olla annab värskest niidust ka marju korjata, aga ei punetanud seal enam midagi, rohi oli peal ja kui haarasidki mõne, pudenesid punased terad lihtsalt kulusse. Ja kuidagi imelik oli korjata vaarikaid mustikal käimise asendis. Polnud enam mingit Eestimaa d?ungli tunnet, mille võimuses varem sai olla? Oma viga, miks ise ei erastanud omal ajal seda maad, võimalus oli olemas. Jäi neid EVP-sidki üle. Aga maa peremees on lõpuks ärganud, me ei tea tema plaanidest. Võib-olla taotles ta niitmiseks toetust ja nüüd tuli töö ära teha? Me ei tea, mis seal edaspidi sünnib, kas aeg lubab uuel vaarikavälul võrsuda või tulevad suuremad muutused?
EHA NÕMM
