Teeme kohe selge vahe – OSCE ja OECD – neid organisatsioone aetakse tihti segamini.
OSCE – Organisation for Security and Cooperation in Europe ehk Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon on peamiselt poliitiline organisatsioon, kus on 55 liikmesriiki, sealhulgas ka Eesti ja Gruusia. OSCE eesmärgiks on säilitada Euroopa pingekolletes rahu, hoida ära sõda, võidelda ka inimõiguste ja keskkonna säilimise eest.
OECD on suuremate riikide majandusühendus.
Milles seisneb sinu töö?
Olen õigusnõunik, tegelen kõikide lepingutega, mida sõlmitakse siinse tegevuse tagamiseks, samuti teiste missiooni tegevust puudutavate juriidiliste küsimustega. Töökeelteks on inglise ja vene keel, viimane oli ka eelduseks siiasaamisele, mis minu valimisele ka tugevasti kaasa aitas.
Sa olid enne Gruusiasse minekut Elioni jurist, diplomaatilise töö kogemus sul puudub. Kuidas sa Gruusiasse sattusid?
Otsisin uut ja huvitavat väljakutset, kus saaksin ühendada nii oma huvi rahvusvahelise õiguse vastu, keeleoskuse kui ka aastate jooksul omandatud praktilise töö kogemused juriidikas ja juhtimises. Kuna ei leidnud midagi sobivat Eestis pakutavate töökuulutuste seast, hakkasin uurima internetist. Nii ma OSCE töökuulutuste leheküljele sattusingi ja seda järjepidevalt mitme kuu jooksul külastades leidsin endale sobivaid pakkumisi, mis eeldasid eelkõige professionaalset, mitte niivõrd diplomaatilist kogemust. Kui aus olla, üritasin kandideerida ka teistesse missioonidesse, aga just Gruusia valis mu välja.
Otsisid hiljuti endale abilist. Kas leidsid ja milline oli konkurss?
Leidsin küll. Tahtsime inimest, kel oleks juristi haridus ja kes oskaks hästi inglise ja vene ning loomulikult gruusia keelt. Rahvusvaheliste organisatsioonide tööpakkumised saavad alati väga palju avaldusi, sest palgad on märksa kõrgemad kui mujal riigis.
Kui palju eesti keelt rääkida saad?
Küllalt vähe. Kui keegi tuleb Tbilisi ja ma saan teda millegagi aidata, siis ma loomulikult teen seda. Lisaks minule töötab missioonis veel kaks eestlast, kuid tööülesannete erinevuse tõttu puutume kahjuks küllalt harva kokku.
Üürisid Tbilisis korteri?
Elan parlamendihoone kõrval Gruusia presidendiga ühes majas, nii et kõige turvalisem paik kogu riigis, kus on ööpäevane valve ümber maja. Samas ärkan hommikuti kukelauluga.
Kuidas grusiinid eestlastesse suhtuvad?
Väga hästi. Nad on Eesti üle uhked, neil on siiralt hea meel, et meil on hästi läinud. Eesti on Gruusiale paljuski eeskujuks. Väga paljud on nõukaajal Eestis käinud, mäletavad siinseid paiku.
Kui palju sa Tbilisist välja oled saanud?
Käisin juunis Pariisis OSCE internetikuritegevust puudutaval konverentsil. Juulis käisid lapsed mul külas, sõitsime rongiga Batumi. Rongisõit sinna kestis terve öö, tagasi tulime päeval 6 tunniga, pilet maksis vaid 15 Gruusia lari (GEL) ( Teadmiseks- 1 EURO= 2,25 GEL) Ööbisime endises Inturisti hotellis, ka see oli küllalt odav ? 50 Gruusia lari ööpäevas kahene tuba, pluss 15 Gruusia lari ööpäevas lisavoodi eest. Hotell on samas seisukorras nagu ta on nõukaajast jäänud. Ausalt öeldes on enamik sanatooriume ja kuurorte Gruusias samas olukorras, nagu nad jäid. Kui mitte hullemas, sest paljud neist on kas olnud või on ka praegu asustatud sõjapõgenikega.
Aga meie jaoks on Gruusias kõik odav nagu Eestis 10 aastat tagasi välismaalastele, kes võisid ükskõik kuhu minna ja ükskõik mida nautida.
Oli Musta mere ääres sama palju puhkajaid kui nõukogude ajal?
Ei olnud. Rannas oli vähe rahvast. Samas on seal häid restorane, kus oli üsna odav ja väga maitsev toit. Lisaks liigub rannas väga palju kaupmehi, kes pakuvad karastusjooke, jäätist, sihvkasid, keedetud maisi, pirukaid, sigarette, ujumisvahendeid ja mida iganes. Nii et mõnes mõttes on üsna võimatu rannas rahulikult puhata.
Turiste on Gruusias vähe, kuigi loodus on siin imeilus, kõikjal postkaardivaated.
Miks turist Gruusiasse ei tule?
Puudub infrastruktuur. Teed on üsna kehvas olukorras, sest enamikku neist pole juba rohkem kui kümme aastat parandatud ega uusi juurde tehtud. Kohati saab liikuda vaid dziibiga. Väljaspool Tbilisit ja põhilist magistraalteed pole ühtki inglise-ega venekeelset teeviita. Kes gruusia keelest aru ei saa, ei oska kuhugi sõita. Tihti puuduvad üldse igasugused viidad.
Elektrikatkestused on tavapärane nähtus. Igas suuremas majas on vähemalt Tbilisis generaatorid. Kui elekter ära läheb, hakkavad generaatorid undama. Maapiirkondades on elekter kohati ära olnud juba pikka aega.
Mul käivad kodus kaks koristajat Tbilisist 40 kilomeetri kauguselt. Nende külas pole elektrit olnud juba 2,5 aastat. Nad ei saa kasutada triikrauda, televiisorit, külmkappi.
Lisaks ei ole kõik riigi piirkonnad turvalisuse seisukohast külastamiseks soovitavad. Välismaalane on ka Tbilisis paratamatult sihtmärk, pildistada tänaval üksi jalutades ei maksa, võid fotoaparaadist ilma jääda.
Kus grusiinlane ise puhkab?
Enamasti ei puhkagi. Paljudel pole raha, et kuhugi sõita. Või sõidetakse sugulaste juurde maatöödele lootuses toidulauale lisa saada. Üks ministeeriumi ametnik rääkis, et pole juba kümme aastat puhkust välja võtnud, sest nagunii pole kuhugi sõitmiseks raha.
Tööpuudus on Gruusias suur?
Töökohtadega on üsna kitsas. Paljud teevad pärast tööpäeva riigiasutuses veel teisegi tööpäeva näiteks taksoroolis. Meie tänava juurviljamüüjal on kaks kõrgemat haridust, kuid ta jäi tööta ja perele elatise teenimiseks müüb nüüd juurvilja. Filosoofiadoktorist müüja või dotsendist taksojuht pole Tbilisis haruldus.
Keskmine palk on Gruusias praegu 15-20 USD (umbes 190 ? 260 krooni), keskmine pension 10 USD (ligikaudu 130 krooni).
Maad kasutatakse kõikjal maksimaalselt. Viinamarju on aiad tihedalt täis, samuti kasvatatakse tomateid, kurke. Ilmastik on ju hea. Inimesed katsuvad ellu jääda.
Silma hakkab, et väga uhke rahvas on pidanud pikka aega kehvasti elama ning on seetõttu ehk ka agressiivsemaks muutunud. President Mihhail Saaka?vili on tublisti rahva usku paremasse tulevikku suurendanud, inimesed on juba rõõmsamad ja teevad julgelt tulevikuplaane.
Mis olukorras on Gruusia tööstus?
Halvas. Midagi uut pole ehitatud, vana hakkab vaikselt amortiseeruma. Funktsioneerivaid tööstushooneid ei hakkagi eriti kuskil silma. Nüüd on alustatud erastamisega. Ka see hotell, kus me Batumis ööbisime, läheb erastamisele. Gruusia vajab väga välisinvesteeringuid.
Midagi on juba tehtud, Tbilisis on Sheratoni ja Marriotti hotellid. Õlle-ja limonaaditehas ?Kazbegi? on senini olnud heal järjel, aga hetkel on tekkinud tugev konkurents Coca-Colaga.
Jah, Sheratonis maksab kohvitass 5 USA dollarit (umbes 65 Eesti krooni ? toim.) Marriottis on ka tervisekeskus ehk jõusaal, bassein ja mullivannid. Ühe korra pilet maksab 15 USA dollarit (ligikaudu 195 Eesti krooni).
Kust grusiinlased toitu ja tööstuskaupu ostavad?
Enamasti turult. Tööstuskaup on pärit Venemaalt või Türgist. Värskeid puu- ja köögivilju tasub turult osta, sest seal on kõik odavam. On ka supermarketid, kuid seal on põhiliselt importkaup ja kohalikud kulinaariatooted, mis on ikka väga kallid, nii et restoranis süüa tuleb tunduvalt odavam kui sellisest kauplusest midagi koju kaasa osta.
Sügis ja talv tähendavad tunduvalt jahedamaid ilmu. Kuidas kortereid köetakse?
Kliima on siin muidugi tugevasti parem kui Eestis, kuigi kohalike sõnul sel aastal ebatavaliselt heitlik. Muidu on paduvihmad ja tormid ja muud kurjad ilmad maiks möödas, nüüd oli neid juuniski. Sügis on praegu ilus soe. Mis edasi tuleb, ei tea. Talveriided on mul kaasas. Õhutemperatuur eriti palju miinustesse ei pidanud langema. Kuidas kütmisega saab, selgub siis, kui talv käes.
Mobiilside ja internet on olemas?
Kohalik mobiilivõrk on olemas ja toimib nii Tbilisis kui peaaegu kõikjal riigis, sealjuures minu suureks üllatuseks ka näiteks mägede vahel. Kodus mul interneti püsiühendust pole, töö juures on. Nädalavahetusel saan I-kohvikusse minna. Internetiühenduse kvaliteet pole muidugi kiita, aga see toimib.
Autod ja liiklus? Kuuldavasti pandi Tbilisis hiljuti mõned valgusfoorid üles.
Liiklus on nagu ikka lõunamaades ? meie jaoks arusaamatu korralagedus, aga nemad saavad sõidetud. Valgusfoorid tekitasid algul küll võõristust, kuid nüüd on liiklejad nendega harjunud. Autopark on samasugune nagu meil nõukogude aja lõpus. Lisaks tohutul arvul minibusse (?marshrutki?), mis ongi Tbilisis põhiliseks ühistranspordivahendiks. Aga on ka üsna kalleid ja uhkeid autosid. Gruusia on praegu tohutute kontrastide maa.
Kõige lihtsam on dziibiga sõita, siis pole hirmu, et kusagilt läbi ei pääse. Püüan ka ise Tbilisis sõitma hakata, olen mõned korrad juba proovinud, ehk saan hakkama.
Kui kauaks kavatsed Gruusiasse jääda?
Kõikide uute missiooni liikmetega sõlmitakse leping algul pooleks aastaks, siis saab seda aastakaupa pikendada kooskõlas missiooni mandaadiga. Võimalik, et kui pakutakse, jään veel aastaks.
HELVE LAASIK
