“Ei ole ammust aega Paunvere kiriku kellalöömist kuulnud,” arutles Arno Tali endaette. Muid muresid ei tulnud tal praegu pähe, aga peab ju alles hoidma oma igipõlist meeleolu, mis juba noorpõlvest peale haakub juhtmõttega Minu elu on pühendatud kannatusele. Veidi aega arvutanud, sai ta aru, et just nüüd, 2006. aasta jõululaupäeval, saab 100 aastat õhtust, mil Lible seal viimast korda kumisevaid võlulööke ümbruskonna hingerahuks põmmutas?
Suur oli Arno üllatus, kui selgus, et mitte tema üksi polnud sellele kenale minevikuigatsuslikule mõttele tulnud. Siia oli saabunud ka Joosep Toots oma Teele ja lastega. Kohale olid jõudnud ka mesinik ja taluperemees Tõnisson; apteeker Peeter Lesta; kena ootamatus oli Kuslapi kohalolek. Ka Visak oli platsis. Lausa üllatusena nägi Arno siin rätsepmeister Georg Aadniel Kiirt! Pikapeale tuli tuttav ette Linda Neemi, ehkki tema sattus nende kooli alles kogumikus Uusi pildikesi kevadest (1995) ning teda tembeldati koolis veidi kõrgema ea tõttu lausa tädiks. Lindat oli alul raske tuvastada, kuna toona üsna vormikas paistnud Neemi nüüd õite kiitsakas oli, tea, kas tegeleb saleduskuuriga või on mõne kehvavõitu tõve ohver. Järveots oli äratuntav tänu ammu vohama lastud pikale habemele.
Ega keegi kavatsenud siia pikemaks jääda, õhtuks tahtis igaüks oma koju tagasi pöörduda, koos nooremate omastega kingitusi saada ning jagada. Aga no tuttavaks tegid nad end oma klassiõdedele-vendadele ikka. Vahetati kohtumisrõõmsaid uudishimulikke küsimusi: kuidas elad? või kuda käsi käib? ning koguni julgemaid-teravamaid, näiteks kas sa sellist Eestit tahtsid?
Sihukese segiläbi jutuajamise käigus taipas Jüri Kuslap äkki teistele teatada: “Jaan Imelik saab viiendal jaanuaril 100 aastat vanaks.” Kõik elavnesid, muist mäletasid seda ise kah, suurem osa näis aga üllatunud olevat. Kiiresti küpses otsus, et sellist tähtpäeva maksab koos tähistama minna! Jõuti jõulu ajaks Paunverre, ju leitakse aega ka päev enne kolmekuningat Mulgimaal kokku saada! Ja siis juba pikalt elust ja lastest jutustada. Aga mida kinkida?
“Vaat sina, Tõnisson, võtad ühiskingituse ostmise enda peale,” torkas Toots klassivennale sõrmega usalduslikult rindu. “Küll kohapeal klaarime rahaasjad ära, aga teeme nii, et mõnda köstri häälega CD-d või Paunvere tänase kirikuõhtu videolinti ei hakka me küll kinkima. Asi peab ikka vanuse väärt olema! Ja ilus kah.”
“Õige mõte,” arvas ettepaneku tegija abikaasa Teele. “Ei tea ju, kuis poisil tervis on, kas 150-ndat juubelit jäksabki ära oodata?”
“Üldiselt öeldakse, et parim kink on raamat, aga ma ootan ikka veel oma luuletuste esikkogu ? nii et olen nõus teiega ühinema küll,” lausus apteekri minevikuga Peeter Lesta. Noor, 96-ne.
“Muidugi on see paganama hea mõte!” kilkas Linda Neemi käsi plaksutades, “mul on küll kah jaanuaris sünna, kukub 104 aastat, aga Jaani ümmargune tähtpäev saagu ikka üheskoos tähistatud.”
“Nõus muidugi,” kiitis Visak arutluses olevat mõtet, “aga olgu siis ikka sihuke kink, et rohkem kui 100 EEKi näo pealt.”
“Vahi kus miljonimäng,” arutles Kiir. “Aga kas te ei arva, et peaks talle ühe ülikonna õmblema? Kokku annate mulle 2500 kr.”
“See kaup ei lähe mitte,” torises Tõnisson vastu. “Ilma mõõtusid võtmata kalli raha eest frakki teha, viimaks teab mis kaltsusid juubilarile sedelgaks sättida, see on jama. Ma võiks kah omalt poolt pakkuda värsket mett. Aga ikka sama häda: mõni saab oma klassikaaslaste arvelt hõlptulu. Pole vaja sihukest korruptsiooni! Parem uurigu Tiugu oma kunagise ekspluateerija käest vajalik kink välja!”
Räägiti veel paljust ja tore oli tunda, et tänapäeva ja kooliaega ühendav jutuniit sidus klassiõed-vennad üsna ühtekokku. Laiali mindi erilise kurbuseta, sest suur juubel ju lähemal ajal ootamas!
Ei võtnud see kuigi palju aega, kui Jüri Kuslap peatse juubilari kingitahte teada sai. Kuna iga mehe mälu hakkab millalgi vimkasid sisse viskama, siis ei suutnud ka Imelik enam kümnete kaupa lauluviise otse peast pillikeeltele juhtida. Kümme aastat tagasi võttis Jaan tahtmise kokku ja õppis noodikirja ära. Ja neid noote täis kirjad on tal nüüd igal pool tüliks, võtavad silmad kirjuks ega mahu kandlekasti ära. Hädasti vajaks nende hoidmiseks mõnda mahukamat kaantevahet, suuremat kladet, kuhu noodid asetada! Selle mõtte telefoneeris Kuslap Tõnissonile, kes jäi ruttu nõusse: et ometigi üks kindel tahtmine inimesel, kes alustab teist elusajandit!
Tõnisson sõitis läbi palju rimisid, selvereid ja supermarketeid, kus portfelle ja õhemaid hoiupesi ? no kümnete kaupa! Küll plastikust, papist, vineerist, küll kunstnahast, küll hingehinnalise looma kehakattest! Mappe, portfelle, kandekotte. Me mäletame Tõnissoni mehena, kelle kotist raha väga raskelt välja tuli. Aga kohusetunne klassikaaslaste ees, tahtmine teisele headmeelt teha olid tõukejõud, mis nüüd vanuigi tema rahakotiraudu avasid. Ja loomulikult oli siin oma osa ka mõnusal teadmisel: me kõik kümnekesi paneme ühesuguse panuse, ent mul on seda pisut kergem teha kui… kui kellelgi teisel. Pealegi ? jaanipäeval täitub temalgi 100..! Selleks ajaks ehk ei unustata ära, mis väärtuses üks kink õieti välja peab nägema..?
Mapp, kuhu mahuks väga palju noote: nelja sahtli, kahe luku ja ühe tillukese sangaga soliidne paberimahuti ? maksis 1600 kr, seega siis 160 hinge peale. Tõnisson jäi tehinguga täiesti rahule.
?Kui peremees hakkas minekuks kingi puhastama, helises ta telefon. Kuslap teatas kähisedes, et hoolimata täiest tahtmisest ei saa tema küll sünnipäevale tulla. Eile olnud ju Rakkes voolukatkestus, aga nendel puha elektriküte, tuba läks külmaks ? ja tagajärjeks häälekaotus, kurguvalu ning kerge palavik.
“No kuule, Tiuks!” manitses Tõnisson. “Ise olid sa lapsest peale Imelikuga n i i seotud, et üks Jaanist vähegi äkilisem mees jätaks niisuguse pulli peale sünnipäevapeo vaata et pidamata!”
“Aga ta ei ole Imelikust äkilisem mees, ta on ikka seesama meie Imelik, ja tema saab asjast aru, loodetavasti. Sa mõtle, kui palju koguneb sinna noori inimesi, rohkesti lapsi, nad võivad ju pisiku saada? Muide, kui sul on rahalisi raskusi, siis oma osa võin ma panna ikka. Soovin head juubelit ja nägemist!”
Kuradi lugu, kirus Tõnisson. No loodame, et teised poisid-plikad väheke parema tervisega on; egas elektrikadu üle Eesti olnud?
Tõnisson oli juba oma Opelisse roninud ja ootas pojapoega rooli, kui see tuli käsi vehkides trepist alla ja hõikas: “Vana, sulle on telefon!” Tõnisson mühatas pahaselt: “Kes kurat seal siis jälle?” ? aga läks ometi kööki toru võtma.
“Kulla klassivend,” kurtis Linda Neemi, “mina ei saa küll tulla. Mu lapselapselapsed läksid ootamatult pulma ja jätsid oma 3-aastase tüdruku ja 2-aastase jõmmi minu hooleks. Miks nad varem ei ütelnud? No noored olid tülli pööranud ja arvanud, et asi jääb ära, aga nüüd otsustasid ümber. Aga tervita ikka minu poolt kah!”
Ja oligi kogu lugu. Pea siis veel niiviisi oma kohuseid au sees, raiska aega ja raha veel pealekauba! Mees ronis autosse tagasi ja rehmas käega: “Hakka aga sõitma, muidu jääme veel hiljaks!”
Kui sõita jäi oma 5 kilomeetrit, helises mobiil. Tõnisson ütles hapu ilmega: “Näis, kes veel tulla ei taha!” Võttis toru ja kostis: “Siin Tõnissoni automaatvastaja. Ise läksin pidusse ja jätsin toru koju. Räägi oma jutt kohe, kui piiksub; piiksti!” Jättis toru kõrva äärde ja jäi ootama. Ja mõnesekundise pausi järel kostis Kiire peenike hääl:
“Ossa mait, no mis ma selle automaadiga räägin. Ühesõnaga: mu vastasmajanaaber maetakse homme maha ja mul paluti ruttu surnule uus ülikond teha, vanad on nii väikseks jäänud, et kuub ei lähe eest kinni. No ma?i saa ju surmaga vaielda; kui häda käes, siis tellija rahaga ei koonerda. Nii et ära pane pahaks, aga teil ju ilma minutagi paras kamp koos, kannatage välja? Sööge minu eest ka!”
Juubelile saabudes ei märganud Tõnisson oma klassikaaslastest kedagi. Jaan Imelik oli muidugi tema tuleku üle päratult rõõmus. Aga teatas kohe, et Teele ja Joosep meilinud talle koos kuumade õnnesoovidega külmaksvõtva uudise, et nende häärberis käinud röövlid ja viinud ära nii paremad rõivad kui ka hulga tööriistu…
Nüüd hakkas Jaani toas faksimasin viiksuma.
“Üks moment,” lausus Jaan kohkunult, libistas aparaadist väljuva paberi oma pihku ja luges:
“Järvamaa Väätsa vallavolikogu rahanduskomisjoni juht Visak annab teada, et seoses vaidlustega 2007. aasta eelarve kinnitamisel toimub täna erakordne koosolek, et rahad saaks enne 8. kuupäeva jagatud. Juubilarile sada kallistust!”
Tõnisson mõmises: “Iga kallistus üks koma kuus krooni!”
Arno Tali helistas kah Imeliku telefonile. Et niisugusel tähtsal päeval, mil meenuvad vana semu kandlemängud, tahaks tema korrata seda mõtet, mida ta olevat Jaanile kunagi aastakümnete eest juba öelnud: et põldude hääl on kõige kaunim muusika? Ta rääkinud rohkemgi, aga muu ei tundunud Tõnissonile oluline.
Vahepeal käis juubilar postkasti vaatamas ja tõi sealt lillelise postkaardi, millel selgesti loetavad sõnad: “Võimalik, et mu esimene luulekogu ilmub juba poole aasta jooksul, sel juhul oled sina, 100-aastane Imelik, esimene klassivend, kellele ma selle kingin! Lesta.”
Nii et Lesta isegi mitte ei arvesta oma võlaga selle kingi eest..! Tõnisson teadis, et nüüd on nimekiri ammendatud. Ta tõstis kinkekotti pistetud mapi pea kohale ja andis sügava kummarduse saatel üle. Juubilari nägu säras. Ta luges läbi õnnitluskaardi mapi taskus, kus ilutses 10 nime, ja sõnas pead vangutades: “On mul ikka rikkad klassikaaslased! Ja näe, koguni Kiir ei ole koonerdanud, ja mu pisike Kuslap kah? Aitäh, armsad paunverelased!
Lubage ette kanda 100- kuni 120-aastaste avavalss!”
Ja Imelik istus oma kandle taha.
PRIIT AIMLA
