“Eks ikka see Vabadusrist, ja talumaad oli ka päris palju,” võib nüüd, paljude aastate järel, perekonna “süüd” oletada üks tütardest, praegu Jõgeval elav Margareeta Kaschan. “Midagi halba polnud mu isa küll kunagi kellelegi teinud,” teab ta kinnitada.
Karl ja Adeele Teppanile sündis neli tütart ja kolm poega. Neil oli töökas ja ühtehoidev pere ning seepärast edenesid taluasjadki hästi. Saabunud sõda, küüditamine ja kolhooside tekkimine muutsid aga nende pere elu sootuks. Ja just siis, kui pere nooremadki hakkasid täiskasvanuikka jõudma. Margareeta, kes küll omade ja tuttavate jaoks kogu elu Meeta olnud, on selle pere vanuselt kolmas laps ning tänaseks saanud 82 aastaseks. Elu tahtis nii, et keerulistel aegadel sai just temast vanemate ja õdede-vendade koos- ning hingeshoidja. Nüüd, möödunud küüditamispäevale mõeldes on ta valmis pärast väga pikka vaikimist kõnelema oma pere loost. See pole enesehaletsusest. Meeta ei ole kaugeltki nõrk naine. Aga ta on kogenud, kuidas ühtede lihtlabane kadedus on kaasa toonud teistele suure kannatustekoorma ning sedagi, kuidas teise heaks oma elu kaalule panna võidakse. “Paljugi, mis siin ilmas veel tulla võib,” leiab Meeta ning ütleb, et olgu nende pere lugu hoiatuseks, et eesti inimesed üksteist lausa meelega hukka ei saadaks. Iseenda näitel saaks ta kõnelda sellestki, et vahel võis kojujääjatel olla mitmeid kordi hullem kui neil, kes kaugele maale saadeti. Nüüd on küll minejatest kõnelema hakatud ja neile mõningast kompensatsioonigi määratud, jääjatest aga vaikitakse.
Varjamised ja ülekuulamised
“Kui venelane 1941. aastal uuesti sisse tuli, läks meie kõige vanem vend Arno 17-aastaselt vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke,” räägib Meeta. Pärast Arno kojutulekut järgnes mobilisatsioon. Arnol tuli uuesti sõjatandrile minna. Tagasi ta ei tulnudki. Jäi igaveseks Krivasoo rappa. Isa võeti aga vabadusristi pärast kinni. Vend Juhanil tuli hakata ennast metsas varjama. Noorem vend Leo viidi vallamajja kinni. “Oli selline sahvri moodi ruum, kus ta ei saanud ennast isegi sirgeks ajada. Isa oli sellel ajal vallamaja all kongis. Mind kuulati iga päev vallamajas mitu tundi üle. See kestis kolm nädalat jutti,” meenutab Meeta.
Juhanist-vend varjas ennast metsas kokku kolm aastat. Et talu ühed majapidamishooned metsas asusid, sai ta esialgu seal olla. Sinna viidi linavarred, et oleks näiline põhjus nende kuivatamiseks ruumi kütta. Naabrinaisele oli aga talvine linavarte kuivatamine ikkagi kahtlane tundunud ja ta läks kaebama. Juhanit varjati igal kombel, vahepeal isegi lehmasõime all sõnniku sees. Ühel korral oli aga jälle naabrinaine juhtunud nägema, kuidas Meeta vennale lihapurki üle andma läks ja ka selle ette kandnud, kuhu vaja. Hilisemal ajal oli olnud isegi nii, et tollane puujalaga kolhoosiesimees oli mõne aja heinasaras magamas käinud, eeldades, et kus metsavendadelgi mujal magada on. “Tegelikult magasidki nad vennaga ühes küünis, vend ülemise kihi peal ja esimees alumisel, kõrgemale ta oma puujalaga ei saanud minna. Oleks Juhan siis seal üleval kasvõi köhima hakanud, siis poleks teda enam olnud. Esimees oli ju ikkagi relvastatud,” kõneleb Meeta.
Isa viidi Sverdlovskisse ja hiljem kuue aasta pärast asumisele Kasahstani. Vahepeal oli metsast välja tulnud vend Juhan. Kuulutati välja amnestia ning Juhanil veresüüd ei olnud. Rahule teda ometi ei jäetud. Pinniti teiste pärast, kes end üles polnud andnud, kuigi nendest Juhan tõepoolest midagi ei teadnud.
Siis tuli aga küüditamine ning ära viidi nii Juhan, ema kui ka õde Alma, parasjagu sel ajal, kui Meeta koos vend Leoga oli vanema õe Anete pool Tartus. 12-aastane õde Aino oli siiski küüditamisest maha jäetud.
Kõige kurvem aeg maailmas
Tartus said õde-venda küüditamisest ka teada. Kella viie ajal hommikul nägid nad, kuidas Riia silla all inimesi autodele pandi, kuulsid nende ahastust ja nuttu, samal ajal aimates, mis nende endi kodus aset leida võis. Bussid ja rongid aga ei sõitnud ja Jõgeva poole ei saanud enne, kui õhtuse rongiga. “Sõitsime Jõgeva jaama nagu auku. Kahel pool loomavagunid inimestega ja püssimehed ümberringi,” meenutab Meeta. Vastas oli Aleksander, Meeta tulevane mees, kes ütleski seda, mida oli karta: “Teie pere on siin!”.
Kui aga Meeta käest küsida, mis oli sellel ajal kõige hullem, siis ütleb ta, et ei suuda kunagi unustada seda, kuidas järgmisel südapäeval, 26. märtsil noored mehed ära viidi. Siis olid äraviijad korjanud ümbruskonnast kokku veel viimased “riismed”. Juhtusid olema peaaegu kõik noored mehed, Meeta vend Leo nende seas. Nende laul kumiseb Meetal veel praegugi kõrvus. “Kogu alev kõlas vastu, kui nad Kodisma mäe peal täiest kõrist laulsid “Jää vabaks, Eesti meri…”. See oli küll kõige kurvem aeg maailmas. Nad olid laulnud kogu aeg, Kantkülani välja, et kui minek, siis juba lauluga,” räägib Meeta.
Naabrimees riskis eluga
“Rahvavaenlase” perel kirjutati üles kõik ? loomad, riided, vili jne. Meeta ja ta abikaasa hooleks oli jäänud Meeta noorem õde, oma peresse oli sündinud tütar. Siberist saadeti kiri napi sisuga: “Kui sa pakki saata ei saa, siis sureme”. Pakkide saatmiseks oli vaja raha. Igalt poolt ei saanud saata ja oma nime all ka mitte. Õnneks saadi mõningast abi ka tädilt.
Algul sai käidud isegi Petserist pakke teele läkitamas. Rääkimata sellest, mida pakkidesse panna, polnud saada ka vineeri, mille sisse kraam paigutada. Ümber pidi olema palju riiet, milleks kulusid kõik majapidamises leiduvad voodilinadki. Öösiti punus Meeta linakiust nööri, mida pakkidele ümber panna, nii et sõrmeotsad alailma villis olid. Mees meisterdas samal ajal kaste. “Mu mees nägi üldse minu kõrval hirmsat vaeva minu suguvõsa pärast. Igaüks poleks sellega leppinud, liiga palju oli tal kaelas, sellepärast ta vist noorelt surigi,” räägib Meeta.
Pakk võis olla kaheksa kilo raskune, ei grammigi rohkem. “Tuli igasuguseid asju nuputada, isegi kanamunad jõudsid tervetena Siberisse. Panin nad jahu sisse. Pärast viis kolhoos ka kanad minema,” meenutab Meeta.
Meeles on üks päev, mil Sadala küla elanikud hobustega ümber maja olid, valmis ära viima küttepuid, mida pere oli oma tarbeks alati hoolega varunud. “Meie ei taha siit midagi, aga meil on käsk,” öeldi vabanduseks ning laoti puud peale. Pool rummi oli jäetud viimata ja keegi tuli veel ütlema, et pangu pererahvas need kuhugi ära. Sadala poolt tulnud kolhoosi aseesimees oli siiski selle ära märgata jõudnud, ladus puud oma jalgade alla saani ning viis ikkagi ära.
Aga ometi on meeles ka midagi muud. Sellel ajal, kui loomad ära viidi, oli naabrimees Voldemar Soomre saanud vaikselt kõrvaldada ühe nuumatud sea. Viis selle metsa ja tappis üksipäini ära. Koos oma naise Almaga olid nad hiljem liha ära soolanud ja andsid Meetale üle. “Naabrimees pani oma elu seekord kaalule. Kui asi oleks avastatud, poleks tal pääsu olnud. Saime seda liha veel kaua aega Siberisse saata”. Tolleaegsete naabrite tütar Õie elab praegu Jõgeval.
Üks naabritest oli aga ostnud ära osa nende pere toakraamist, kui see müüki pandi. Sel moel said Teppanid hiljem vähemalt midagi endale tagasi osta.
Koer läks hulluks
Tol ajal, kui peret hakati kodunt ära viima, olevat maha jäänud hundikoer haaranud emast käppadega täiest jõust kinni ja tirinud saanist maha, mille juures koguni ema mantli katki rebinud. Truu majavalvur olevat varsti pärast seda hulluks läinud ning lasti hiljem külas maha. Meeta kõneleb, et see on ta elus ainus kord olnud näha, kuidas loomal silmad peas halliks lähevad.
Ka Meeta enda jõuvarud olid vahepeal üleelamiste ja muretsemiste pärast otsa saamas. Siis tuli Tartust närviarstilt abi otsima minna. On meeles, et vanem arst oli imestanud: “Nii noor ja nii omadega läbi”. Seejärel oli tal tulnud kahele tohtrile – nooremale ja vanemale – mure südamelt ära rääkida. Nooremal olevat seepeale suured pisarad üle põskede voolama hakanud.
Isa taotles asumiselt enda Siberisse pere juurde viimist, seda aga tal ei võimaldatud. See-eest anti talle võimalus tulla 1956. aastal Eestisse tütre juurde. Nii sai pere veelgi suuremaks. Kolme aasta pärast tulid järele ka ema, õde Alma ja vend Juhan. Leo oli Siberis abiellunud ühe Lõuna-Eestist pärit neiuga ning kaks lastki olid juba peres kasvamas. Nemad said Eestisse tulekuks loa aasta hiljem.
Teiste pereliikmetega oli Leo aga pärast Siberisse saatmist kokku saanud mõni aeg hiljem. Tema oli ka kõige hakkajam ning koos oli mõneti kergem. Näiteks oli Leo toonud Siberimaal saja kilomeetri kauguselt põues ära põrsa, kes keldris üles kasvatati. Hiljem ehitati koos üles kasepalkidest saun. Kange töömees oli Leo pärast ka Eestis, tuli kolmel korral järjest isegi Eesti künnimeistriks. Ta maeti möödunud sügisel. Juhan sai aga õnnetuse tõttu elektrilöögist surma kaks aastat pärast Siberist tulekut. Elus on veel kaks õde.
Elu tuli elada
Elu tuli elada nii siin kui Siberis. Siinolijatel koguni mitme tule vahel – mures koduse pere ja omade pärast Siberis. Kaevata polnud kellelegi ja mis seegi oleks aidanud. Aga kui oli omade eest tarvis väljas olla, siis sai ka oldud, mis sellest, et ähvardati. Pidi jätkuma jõudu ja leidlikkust ning samal ajal tuli vaikida. Mõnes süvendas see kibestumist, mõni muutus tugevamaks.
Teppani-pere peale omal ajal keelt kandnud naabrinaise saatus oli samuti kurb. Ta suri vähki ning kannatas elulõpus koos oma alaealiste lastega tõelist nälga. Kord jõulude ajal, kui Meeta oli siga tapnud, viis ta ka tollele naisele ning ta lastele haigevoodi juurde külakosti. Lapsed polnud ju milleski süüdi. Vihkamine poleks muutnud midagi.
Praegu elab Meeta oma majas koos tütre perega. Tütretütar Merje elab samuti ligidal. Merje tütar Mirjam tuleb alati nii päeva- kui ka muusikakoolist kõigepealt vanavanavanaema Meeta juurde. Nii ongi Meeta kogu elu tahtnud olla – talle armsad ja lähedased kuulde- ja nägemiskaugusel ning südame ligidal.
VAIKE KÄOSAAR
