Esimene kuu aega kiitis valitsus nagu ühest suust, et tuleb suure ülejäägiga eelarve, ja juba tunduski, et peaministri juhtimisel minnakse eelarveülejäägi uusi rekordilisi summasid kaugete pankade reservi panema. Nüüd aga tunnevad valitsusliikmed ennast nagu metsakollid ?Nukitsamehes? enne rahapaja leidmist, sest kui enne oli kõik üle, siis järsku on kõik puudu ja hüva nõu kallis. Samas, lahendust leida on valitsusel üsna keeruline, sest tulumaksu langetamine on oravatele püha lehm ja liberaalse majanduspoliitika viimane tunnus nende valitsemisportfellis, seda ei tohi mitte peatada. Peatada ei saa ka tuletõrjujatele ja politseinikele palga või pensionäridele elatusraha maksmist, sest siis tuleks veel suurem pahandus kui kuluhüvitiste pärast.
Nii vaadataksegi nõu saamiseks suure venna poole. Euroopa Liidu liitumislepingust avastati Stenbocki maja rahva rõõmuks võimalus, et vaid aasta tagasi samas kontoris otsustatud aktsiiside edasilükkamine tuleb nüüd ennaktempos siiski ära teha. Kusjuures eesmärk on ikka sama ? saaks vaid euro. Vastavalt sellele lükkame Eestis asju edasi ja tagasi. Ja kui vaja, siis edasi-tagasi.
Et riigieelarve lõhki ei läheks
Tunnistagem ? aktsiise on vaja tõsta vaid selleks, et riigieelarve pauguga lõhki ei läheks ja koalitsioonileppe lubadused ei jääks vaid sooja õhu võnkumiseks. Siin näitab lihtne matemaatika, et eelarve ülejäägiks planeeritud 1,36 miljardit on mõnevõrra väiksem number kui aktsiisitõusuga inimeste käest korjatav 2 miljardit. Kommentaarid on siinkohal liigsed. Tõsi, aktsiiside tõstmise kava on ühtpidi hea kaitsta ilusa retoorikaga võimalikust inflatsiooni alanemisest kolme aasta pärast. Samas ei jäeta kunagi ütlemata tõest lõpulauset, et tegelikult on inflatsiooni ennustamine rohkem kui kahe aasta taha tänamatu töö. Õige ta on, ja riigi juhtimisel peaksid otsused põhinema analüüsil ja teadmistel, mitte ennustustel neis valdkondades, mida on tõesti võimatu täpselt prognoosida.
Olgu, sigarite ja alkoholiga ajab valitsus tegelikult õiget asja. Kes tahab, see pruugib ja maksab, kas või veri ninast väljas. Aga miks karistada kõiki inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega rohkem, kui Euroopa meilt nõuab? Eriti kui selle liigutuse sisuline mõju on rohkem kui kaheldav. Meie Eestis tõstame aktsiisimäärad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa Liit nõuab alles aastaks 2010! Eriti kummaline on kavatsus kehtestada elektrile kolm korda kõrgem aktsiis, kui näeb ette Euroopa miinimum. Euroopa Liidu elektrienergia miinimummäär on 15,65 krooni megavatt-tunni kohta ja äriotstarbeks kasutataval energial on see veel omakorda kaks korda väiksem. Meie aga tahame jälle olla rohkem eurooplased kui eurooplased ise ja üritame tõsta selle 50 kroonile MWh kohta.
Uskumatud lood
Uskumatud lood. Ja kõik selle peab kinni maksma meie tarbija. Nii-öelda kompensatsioonina, et elektri hind tõuseks võimalikult vähe, on välja pakutud saastetasude vähendamine. Tõsi, see võimaldaks jätta hinnatõusu praegu küll väiksemaks, kuid samas viiks meid pikkade sammudega eemale ökoloogilise maksureformi ideest, mille põhimõte on ju, et saastaja maksab. Samuti jääb seeläbi hulk raha saamata keskkonnainvesteeringute keskusel, mille kaudu rahastatakse paljusid olulisi elukeskkonda parendavaid projekte.
Ning lisaks inimeste rahakoti pihta löömisele mõjutavad nimetatud maksumuudatused ka omavalitsusi. Eesti omavalitsustele on tähtis iga kroon. Mina küll praegu ette ei kujuta, mille arvelt oma vallas tuleval aastal katta koolide, lasteaedade ja kultuurimajade suurenenud soojakulud ning tagada lastele sõit kooli. Loomulikult ei jää üheski omavalitsuses ruumid külmaks ega lapsed kooli sõidutamata, sest niipalju kohusetunnet on igal vallajuhil, kuid selle tõttu jääb kindlasti tegemata palju muid olulisi asju, mis teevad kohapeal elu elamisväärsemaks.
Kõige selle valguses tahaks küll hirmsasti, et otsustajatele meenuks taas rahvatarkus mõõtmise ja lõikamise vahekorrast. Praegu võidakse väga valusasti näppu lõigata.
KAJAR LEMBER,
Rahvaliidu peasekretär
