Kui Vooremaa esindus Palamusele jõuab, on kihelkonnakoolimuuseumi klassitoas nn vana aja koolitund juba alanud. Õpetajaks on klassi ees muuseumipedagoog Aili Kalavus, õpilasteks Vastseliina Gümnaasiumi VI a ja b klass.
Kuuenda klassi laste jaoks ei peaks lugemine probleem olema. Paraku on töölehed, millelt muuseumipedagoog valjusti ette lugeda palub, trükitud gooti kirjas, mis enamikule õpilastest tume maa. Olukorra päästavad klassijuhatajad, kelle gooti kirja lugemise oskus on suisa “viit” väärt.
Sule ja tindiga kirjutaminegi on tänapäeva pastakaajastu lastele tundmatu. Vana aja koolitunnis proovitakse seegi ära: kõik kirjutavad endale nimelt välja koolitunnistuse.
“Siis, kui Oskar Luts kihelkonnakoolis käis, pandi juba numbrilisi hindeid, aga mõnevõrra varem anti koolides õpilase teadmistele sõnaline hinnang: “hea”, “kaunis hea”, “kaunisti”, “nõrga poole” jne,” seletab Aili Kalavus ja soovitab endale tunnistuse välja kirjutamisel ära kasutada just need “vanamoodulised” väljendid. Ka õppeained on tunnistusel kirjas “vanamooduliste” väljenditega, nagu “rehkendus”, “kodumaateadus”, “näputöö”, “katekismus ja piiblilugu” jne. Ning “käitumise” asemel on “elukombed”, mis kõlab kuidagi nõudlikumalt…
Veel laseb muuseumipedagoog lastel vanu rehkendusülesandeid lahendada ja “konksuga” küsimustele vastata.
Tunnist “valla pääsenud”, ootavad Vastseliina lapsi õues igasugu põnevad tegevused nagu Tootsi peenrasse külvamine, saunaakna sisselaskmine, Amme jõel parvetamine ja kurnimäng.
Et Tootsi peenrasse külvatakse eri aedviljade seemneid segiläbi, see on selge igaühele, kes Lutsu “Kevadet” lugenud. Saunaakna sisselaskmise puhul ei luba ohutustehnika kirjanduslikus algallikas täht-tähelt kinni olla: “Tamasseri raudade” asemel kasutatakse relvana suurt kada ehk ragulkat.
“Aga mis siis saab, kui kõik ruudud sisse on lastud? Kas pannakse uued?” küsib üks kangesti Tootsi olemisega nagamann.
Pannakse, pannakse. Saunaaknal on suisa liugklaasid: uus ruut lükatakse lihtsalt soonte vahele ja võibki jälle “tuld anda”.
Kurnimäng on muuseumi tänavune uudisatraktsioon. Eesti Tööõpetajate Selts ja Eesti Vabaõhumuuseumi Lastemuuseum kutsusid nimelt tänavu kevadel koolide tööõpetuse õpetajaid ja kuuendate klasside õpilasi üles kurnimänguvahendeid meisterdama ning koolisiseseid ja maakondlikke kurnimänguvõistlusi pidama. Kui üldiselt oli vastukaja üleskutsele loid, siis Palamuse Gümnaasiumi tööõpetuse õpetaja Ivar Jürimäe meisterdas oma õpilastega nii kooli kui muuseumi jaoks kurnimängukomplektid valmis ning nüüd saavad muuseumikülastajad selles unustuse hõlma vajuma kippuvas mängus kätt proovida.
Muuseumiprogramm lõpeb Vastseliina laste jaoks retkega mööda Palamuse loodus- ja kultuuriloolist õpperada. Tänu Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusele on lastele nüüd retkele kaasa anda õpperada tutvustavad voldikud.
Ilma igasugu külvamis-, kadalaskmis- ja parvetamisatraktsioonideta oleks muuseumitöötajate elu raudselt mugavam: poleks vaja omada silmi ees ja taga, et mitmeid sadu lapsi päevas juhendada ja ohjata. Ent väike lisaraha, mille teenimist riik muuseumidelt nõuab, jääks siis saamata. Ja mis peamine: muuseumis omandatud teadmised jääksid osalemisest saadavate emotsioonidega kinnistamata.
“Kui see kõik neile ei meeldiks, oleksid nad ammu kuhugi laiali pudenenud,” tõdevad Vastseliina “kuuendike” klassijuhatajad Marju Koomer ja Siina Kall lustivat lasteväge jälgides.
RIINA MÄGI
