Theodori ja Aksella kirjakohver

(Järg 10. detsembril ilmunud osale)

Suure nurumise peale lubas rätsep püksid homseks valmis teha. Kui Oskarile püksid ära viisin, oli ta veel voodis. “Kas oled haige” küsisin kohkunult. ‒ “Ah mis haige ‒ käisin eile õhtul veel Vanemuises pead parandamas,” ütles Oskar.

“Kuidas, aga sul ei olnud ju pükse ja su erariided olen juba kõik meile viinud,” hüüdsin. “No-ja ei olnud, aga mis ma pidin siis nende hulludega tegema, käisid peale mis hirmus ja… ja läksin aluspükstes.”

“Aluspükstes!”

“No ja, arvasin, et Vanemuise aias istun nagu-nii sinelis. ‒ Pärast seda läksin veel ühte “totsi” koju saatma. Tänavad olid tühjad ja kõndisime aeglaselt. Siis kuuldusid meie taga sammud ja kannuste klirin. See oli noor vene ohvitser. Ta tervitas viisakalt, vabandas ja palus minuga rääkida. Tütarlaps läks mõned sammud edasi ja ohvitser küsis: “Härra porutšik, miks kannate oma mundri juures valgeid pükse, nad vilksatavad teil läbi sineli lõike?” ‒ “No ja mis sa vastasid?” küsisin. ‒ “Vastasin, et teate härra porutšik, kui pimedas pükse jalga tõmbasin, ei näinud, mis värvi nad olid.” Porutšik naeris: “Küll sedagi juhtub, aga õigem on siiski tuli põlema panna.” Soovis head ööd ja läks edasi.”

Mine tea, võib-olla kardeti, et selline lugu kahjustab kadunud rahvakirjaniku mainet?

Leheküljel 69 olev kärpemärk tähistab eriti pika tekstiosa väljajätmist. Ühest küljest võis raamatu koostajaid häirida see, et Theodor jutustab seal oma teenimisest Eesti Vabariigi sõjaväes, teisest küljest see, et tekstiosa on liialt Theodori-keskne: raamat on ju pühendatud ikkagi Oskarile. Ent meie jaoks on välja jäetud lõik väga tähtis, sest see annab vastuse küsimusele, kuidas Theodor Lutsust tantsuõpetaja sai. Mulle oli see “tantsundus” senini Theodori muu biograafiaga kuidagi ühitamatu tundunud. Nüüd sai selgus majja. Theodor kirjutab VES-i 1965. aasta 18. ja 25. novembri numbris järgmist:

“Kaupluse likvideerimisega (Theodor ja Oskar Luts pidasid vahepeal koos raamatukauplust ‒ R.M.) lõppes ka minu ärimehe karjäär ja ma jäi esialgu sõjaväkke edasi, sest ega ainult õhust ja armastusest ka ei ela, ehkki kummagist puudus ei olnud. Patareis olin mina maakuulajate komando ülemaks ja minu ülesandeks oli selle väljaõpe. Kui teada sain, et sügisepoole aset leiab patareide maakuulajate komandode vaheline ratsavõistlus, jätsin kõik muu kõrvale ja pühendasin end vaid komando väljaõppele. Olin kindel, et me mõned auhinnad saame, sest mu mehed olid nii hästi treenitud, et juba nüüd peaaegu kõik ettenähtud numbrid 100protsendiliselt täitsid.

Saatuslik paberileht

Siis aga juhtus, et ühel tormisel ööl, kui Tartu garnisoni korrapidaja olin ja oma käskjalaga Ropka mõisa ratsutasime, mu hobune tuulest õhkupaisatud paberilehest niivõrd ehmatas, et järsku hüppe kõrvale tegi. Ei suutnud teda pidada ja me lendasime mõlemad üle pea-kaela kraavi. Tagajärjeks oli see, et järgmine päev mu selg kõvasti valutas. Läksin kõigepealt Oskari kui apteekri juurde nõu küsima. Oskar teadis, et ma juba sõjas väikse selgroovigastuse sain ja võttis seda palju tõsisemalt kui mina ise. Ta andis mulle küll ühe salvi sissehõõrumiseks, kuid käskis kindlasti arsti juurde minna. Arst vaatas mind läbi ja määras mulle mõnenädalise mudaravi Kuressaares.

Mudaravila arsti ooteruumis tutvusin ühe tütarlapsega Londonist ja tema vanematega, kes mind õhtul enestega Rannasalongi palusid õhtut sööma. Tantsupõrandal leidis tütarlaps, et kui ta minule uue moetantsu, fox-troti, ära õpetab, võiksime seda ühes tantsida. Ja nii tulidki mu mudavannidele lisaks fox-troti tunnid. Ja seda, mida me päeva ajal õppisime, harjutasime õhtul Rannasalongis. Kahjuks ei kestnud see lõbu aga kuigi kaua. Meie mõlemi kurvastuseks pidin Tartu tagasi sõitma, sest nädala pärast olid mu maakuulajatel ratsavõistlused. Tegin nendega veel kõva lõpptreeningu ja tulemuseks oli, et minu maakuulajate komando võitis kõik auhinnad ja ka rändkarika. (…)

Ühel päeval kohtasin Verneri kohvikus oma kadunud sõpra Karl Mikkelsaart, kellel oli Tartus suur karusnahkade tööstus ja ilus suur maja Filosofi tänaval. Mikkelsaar oli alati heas tujus ja kui talle seletasin, et Kuressaares käisin ja seal ka fox-troti selgeks õppisin, hüüdis ta: “Fox-trotti! Pagan ‒ sellest tantsust olen juba kuulnud. Kas sa ei õpetaks seda mulle ka?” Olin nõus. “Tule juba täna õhtul minu poole, mul on suur majalobudik, seal tee mis tahad.”

Õpetasin Mikkelsaare ja ta partnerile kõik mida oskasin. Mikkelsaarel oli palju sõpru ja tuttavaid äri- ja tööstusringkondades ja kord ühel olengul, mida Mikkelsaar oma sõpradele korraldas, otsustasime külalisi üllatada ja tantsisime neile kahe paariga fox-trotti ette. Tormine aplaus järgnes meie “ettekandele”, kõik olid vaimustatud ja veel samal õhtul otsustati mind nende kulul Berliini saata, et sealt uusi moetantse juurde tuua.

Kui Oskar seda kuulis, ei jõudnud ta ära imestada, mille peale inimesed raha välja loobivad. “Aga eks see ole nende asi,” lisas ta. “Kas siis mazurka, millega sa Petrogradis auhindasid võitsid, ei olegi enam su leivanumber?”

“Paistab, et siin ei ole ‒ aga ütle Oskar, mis sa mõtled sest reisist? ‒ Kas minna?”

Oskar mõtles vähe. “Sa tuled siis sõjaväest ära?”

“Seda küll, sa tead ju, ma tahtsin kohe pärast Sõjakooli lõpetamist seda teha, aga millegist peab ju elama. Nüüd on mul juhus tutvust teha suure satsi rahameeste ja vabrikantidega, kes teab, võibolla saaksin nende juurde mõne koha.”

Oskar mõtles jälle: “Ja, ‒ ega see nii paha mõte ei olegi, sest kui ei ole sõprust või tutvust, siis praegusel ajal kohta nii kergelt ei saa.” (…)

Laadungiga tagasi

Berliinis olles tegin oma parima ja õppisin fox-trotile lisaks veel one-stepi, inglis-valsi, tango, two-stepi ja jaava ning tulin siis terve selle “laadungiga” Tartu tagasi. (…)

Kursuslased olid mind juba ootamas ja “õppetöö” algas kohe. Veel ei olnud see kursus lõppenud, kui juba grupp Tartu daame teise kursuse olid korraldanud ja nii tuligi üks kursus teise järele ja ma olin sattunud alale, mida ma uneski poleks osanud arvata.”

Ühest järgmisest väljakärbitud tekstilõigust saame veel teada, et tantsutundidega teenis Theodor nii palju, et võis abielluda. Ning et filmialale siirdudes andis Theodor tantsukursused oma elukaaslasele, st Aksellale üle: viimane oli suur tantsuharrastaja.

Kui eespool sai mainitud, et raamatu “Mälestusi Oskar Lutsust” ilmumise eel keegi Theodor Lutsuga kontakti ei võtnud, et tema kirjutise avaldamiseks luba küsida, siis mõni aeg hiljem sai Theodor kodumaalt kirja küll. Et see Eestist tulnud oli ja et saatjaks oli kirjandusloolane Eerik Teder (seesama, kes koostas koos Meelik Kahuga raamatu “Mälestusi Oskar Lutsust”), selgus alles siis, kui filmimees ümbriku avas. Ümbriku peal oli vaid saaja aadress ja Rootsi postitempel, saatja aadressi polnud.

Et välismaal elavate eestlastega otsiti kontakti mõne usaldusväärse “kulleriga” vabasse maailma toimetatud ja seal postitatud kirja abil, oli tollele ajale iseloomulik. Eestist välismaale saadetud kirjad läbisid tsensori kontrolli ja kui neist midagi kahtlast leiti, ei pruukinud need adressaadini jõuda.

Theodor Luts pidas kõige õigemaks saata Tederilt saadud kirja koopia Erich Ernitsale ja küsida temalt nõu, kas üldse vastata sellele või ei.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus