Nüüd, kui piirid lahti, ei lähe kaugeltki kõik piiri taha ometi vabatahtlikult. Noor pereinimene ei teeks seda kindlasti mitte, kui ta saaks oma kodu lähemalt vähegi elamisväärsemat palka. Nii tõukabki oma riik teda kaudselt takka, õõnestamaks iseenda alustalasid. Pole mingi avastus, et tugev riik just tugevatest peredest algabki.
Raha tegelik hind
Töötasu saab välismaal töötades tõepoolest rohkem, aga millise hinnaga, seda tajuvad asjaosalised ise kõige selgemini. Kaalul on õieti palju enam kui perekonna sunnitud lahusolek, ehkki omaette proovikivi on ju seegi. Mida aasta edasi, seda enam hakkab mujale minemiste laine ilmselt tunda andma ka üldisemas mõttes. Peretraditsioonid kui sellised muutuvad olematuteks, omapäi kasvanud lastest saavad pahatihti kompleksides inimesed. Lastekaitsetöötajad räägivad juba praegu uut moodi probleemsetest lastest, just neist, kelle vanemad kaugemal tööl käivad. Kui töörügaja vahepeal ka koju pere juurde tuleb, on ta kas liiga väsinud või äraolekust võõrdunud, et jõuda täisväärtuslik isa või ema olla.
Üks väike inimene, kelle isa samuti välismaal raha teenimas käis, oli siiralt imestunud, kui külas käies avastas, et teiste laste isa tuleb kohe igal õhtul koju. Mis siis veel kõnelda pere ühistest käikudest ja tegemistest, pisikestest ja suurtest avastusretkedest lastega ehk kasvõi näiteks võimalusest pühapäevahommikuti koos pannkooke süüa ja maailmaasju arutada. Need on kõik näilised pisiasjad, aga tegelikult vägagi suured ja tähtsad, et üks pere võiks muutuda tugevaks ja tunneks pinda jalgade all.
Ometi kutsutakse just mujalt meile tööjõudu sisse ja makstakse hingehinda, sest muidu ju ei tulda. Meie enda rahvas pingutab ennast võõral maal kasvõi katkemiseni ja lepib selle maa inimestega võrreldes hoopis vähemaga. Nii aitavad Maarjamaa inimesed aidata elu edendada mujal maal, kus asjad niigi tunduvalt paremini korras.
Ära siit murede maalt
Üle kuuekümne aasta võõrsil elanud ning seal igal võimalikul moel eesti asja ajanud Endel Reinpõld tunnistas, et need, kes omal ajal olude sunnil põgenesid, pole hiljem läinutega just varmad suhtlema ja vastupidi. Seisukohad ja eluhoiakud ilmselt ei haaku. Eesti Abistamise Komitee esimehena oli ta ääretult kurb, teada saades, et üks paljulapselistest peredest, keda nad jalule aidata püüdsid, on saadud toetust kasutanud selleks, et välismaale elama asuda. “Tahame kodumaal inimesi toetada, aga mitte soodustada seda, et Eestimaa laiali jookseks,” leidis ta.
Nüüd, kus ilmauksed jälle lahti, on ju hea, et on palju võimalusi minna ja tulla ning ka jääda. Aga kangesti tundub sedamoodi, et rohkem soodustatakse äraminemist kui jäämist ja tagasitulemist. Tänaste noorte mammad-papad ju ise piiri taha ei pääsenud, olgu nüüd lastel vähemalt võimalusi. Nii lähevad mõnedki meie helged pead, samas kutsutakse mujalt lavastajaid, treenereid ja kõikvõimalikke asjatundjaid.
Eestimaa ja tema pered muutuvad niimoodi nõrgaks mitmel erineval moel. Vaevalt et need, kes omal ajal öölaulupidudel kõrvuti seisid ja hinge kinni pidades sini-must-valget käes hoidsid, päris sedamoodi soovisid.
VAIKE KÄOSAAR
