“Sa mõtled, et Bre?nev oleks nagu jälle ära surnud või?” jõudsin küsida, enne kui tema suu lahti sai.
“Mõtlesin jah!” kinnitas tema üllatunult.
“Mis veidraid ja eripalgelisi asju ja aegu meil, Eestimaal elavatel inimestel, üheskoos läbi on tulnud elada!” oli mu järgmine mõte.
Tänavu augustis tähistasime Eesti iseseisvuse taastamise 15. aastapäeva. Aasta lõpus möödus niisama palju aastaid valdade-linnade enamikule omavalitsusliku staatuse andmisest. Viieteistkümneaastane inimene pole küll veel päris täiskasvanu, ent viieteistaastaselt riigilt ja omavalitsuselt ootab kodanik enamasti küll seda, et too täiskasvanu moodi käituks. Eriti kui arvestada seda, et Vabadussõja ja Teise maailmasõja vahepeal iseseisev Eesti riik vaid kakskümmend aastat kesta jõudiski.
Ega see kallilt kätte võidetud Eesti Vabariik mulle iga päev küll ei meeldi. Näiteks siis, kui jälle mingi kohukese- või jokk-värk pinnale ujub, kui valimiste eel omavalitsuse või riigi tasandil mõõdutundetuks poriloopimiseks läheb või kui ühe nädalavahetuse jooksul jälle mitu inimest maanteel hukka saab.
Vahel mulle Eesti Vabariik jälle hullult meeldib. Võtsime näiteks suvel naabriperega ette kahepäevase tuuri Lõuna-Eestisse. Kui tagasi jõudsime, oli selline tunne, nagu oleks välismaalt tulnud. Varbuse vanasse postijaama rajatud maanteemuuseumis olete näiteks käinud? Või roninud Rõuge Ööbikuoru uude vaatetorni? Viimase peal elamused ? ja sealjuures üldse mitte väga rängalt rahakotti koormavad.
Majandusliku jõukuse kasv nii riigi kui üksikisiku tasandil ongi vist üks selle aasta märksõnu. Iseasi, kelleni see jõudis, kelleni mitte. Samas on nii mõnigi inimene väitnud, et jõukuse kasv hakkab tasapisi ka ühiskonnaliikmete vahelises solidaarsuses avalduma. Sotsiaalprojektidele on üha lihtsam sponsoreid leida, annetuste kogumise aktsioonid on üha edukamad. Ehk korjavad need maaomanikud, kes omal ajal nende kinnistuid läbivad teed sulgesid ja naabrid “kotti” jätsid, varsti ka tõkkepuud kokku?
Mis uude aastasse puutub, siis tundub, et selleks pole ei endale ega ka teistele mõtet midagi soovida, sest niikuinii saab aasta tirtsti! mööda, enne kui pooledki soovid täituda jõuavad. Kui midagi siiski soovida, siis seda, et me kõik endale uuel aastal natuke mõtlemisaega võtaksime. Selleks, et küsida: kas mina elan elu või elu elab mind? kas mina teen tööd või töö teeb mind? kas ma elan oma lähedastega koos või lihtsalt nende kõrval? Kui vastus mõnele neist kolmest küsimusest ei meeldi, siis küsigem veel neljaski: äkki pole hilja midagi muuta?
RIINA MÄGI
