Nojah, Marje Ernits pole ju mingi kõmuajakirjanduse kangelanna, nagu Kadri Kõusaar või Kati Murutar, vaid üldsusele üsna vähetuntud persoon. Kuigi arvatavasti mitte siinkandis.
1948. aastal Tartus sündinud ja esimesed sammud Avinurmes astunud Marje Ernits veetis lõviosa oma lapsepõlvest Jõgeva külje all Kuristal, kus ta isa algul metsaülema ja hiljem metsamajandi direktorina töötas. Pärast Jõgeva Keskkooli õppis ta mõnda aega Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas ja seejärel Tartu Kunstikoolis, mille ka lõpetas.
Kunstnikuna on Marje Ernits viljelnud pastell-, akvarell- ja õlimaali ning esinenud näitustega nii Eestis kui ka kaugemal. Praegu peab ta vabakutselise kunstniku-kirjaniku põlve Põlvamaal Kanepi kandis. Kui kirjutajana andis ta endast publikule paarkümmend aastat tagasi esimest korda märku luuletustega, siis nüüd tundub vaekauss rohkem proosa kasuks kaldunud olevat.
Lisaks kahele eelpool nimetatud romaanile on temalt ilmunud muinasjutukogu (kirjastus Lambri Raamat, 2004). Selles saavad tegelikult kokku Ernitsa kirjaniku- ja kunstnikumina, sest ka raamatu kaunid ja fantaasiaküllased värvipildid on tema looming. Paar aastat tagasi olid need pildid, muuseas, näitusena väljas Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis, kus nii mõnigi autori kunagine koolikaaslane neid vaatamas käis.
“Punast polügooni” lugedes tuli allakirjutanule tahes-tahtmata meelde Viivi Luige “Seitsmes rahukevad”: ka seal on sõjajärgset Eesti maaelu kujutatud lapse silmade läbi. Kusjuures ei ütleks, et Ernits võrdlust Luigega välja ei kannataks.
Marje Ernitsa raamatu-mina ? Muhel ? on terane maailmajälgija. Eriliselt mõnusad lugeda on need kohad, kus Muheli lapselik kujutlusmaailm ja täiskasvanute “päris”-maailm omavahel lõikudes paradoksaalseid mullistusi tekitavad. Üks näide:
“Muhelile olid seni võimukandjatena kangastunud suurte seljakottidega väikesed inimesed, kes mööda maanteed rändasid ja aeg-ajalt metsamajandi treppidel istudes kätt sirutasid. Ema ajas neid minema, aga isa ütles, et ära neisse puutu ja hoia parem uksed lukus, sest need olidki enamlased ja nende käes oli võim. Nii arvaski Muhel, et kus mujal see võim neil olla võis, kui punnis seljakottides.”
Muheli vanemate dialoogid avavad aga tollaste täiskasvanute mõttemaailma: nende segastest aegadest tingitud hirmud ning püüde võõrvõimu surve all ise inimeseks jääda ja lapsedki inimeseks kasvatada. Põnevusromaan see muidugi pole, ent sellele, kes inimese, sealhulgas lapse peas ja hinges toimuvat ning meie ühist ajalugu mõista tahab, on see vägagi tahe lugemistükk.
Rannar Susi, kes Vooremaale kõrvaloleva “Punase polügooni” arvustuse saatis, on samuti Jõgevamaaga seotud: ta on pärit Põltsamaa kandist ja lõpetanud Põltsamaa Keskkooli.
RIINA MÄGI
