Aga kevad ei ole ainult lootuste ja ootuste aeg, vaid toob ka pühad, mis sel aastal lausa tema esimestesse päevadesse jäävad. Eks see sõltu ju kuust, tema faasidest ja sellest, et sel ajal peab täiskuu olema.
Kuidas kangastuvad Sulle, armas lugeja, need pühad? Kas on need lihtsad päevad, kus üks riigipüha äkki nädala reedesse on sattunud või mida veel see suur peaks seal tähendama?
Mõni aeg tagasi oli ajakirjanduses väitlus selle üle, kas ikka sobib suurel reedel häid pühi soovida. Leidsin selle soovi just täna ka linna sündmuste seast. Ma arvan, et vast iga koolijütski teab, et see päev oli surmapäev. Lein, ängistus ja järgijate peataolek iseloomustavad seda päeva. Ja alles pühapäevahommiku päikesekiired tervitavad meid rõõmusõnumiga, et surm on võidetud.
Miks suri siis see mees, kes ravis haigeid, tegi imetegusid, õpetas headust ja keda nimetati Jumala Pojaks. Kõlab ju ristigi all irvitav hüüe – astu siis alla…
Panin oma artikli pealkirjaks sõnad, mis on kirjutatud üle viiesaja aasta enne neid sündmusi: “Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt pilk ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast.”
Me võime tõesti öelda: ei hoolitud temast ei siis ega praegu, aga tema hoolis kõigist. Ta ei vajanud tänu ega tunnustust. Kui teda kiideti, siis manitses ta kiitjaid. Kiiduavalduste asemel vaidlus ja sõim, ordenite asemel vermed ja kuulsuse asemel ristisurm. Ja seda kõike ta talus allaheitlikult.
Mis oli siis Valumehe missioon ja milleks kõik see kannatus ja häda? VAID ARMASTUSE PÄRAST! Et armastada ka neid, kes ei armasta; et kanda headust ka sinna, kus seda ei tunta; et avada ka need uksed, kuhu iialgi ei koputata. Ja seda siis ja seda samuti täna!
Valumees sureb. Aga ta ei sure mitte ilmaasjata. Ta teab, et nende lapsed, kes teda siis irvitavad, kummardavad kord teda. Armastus võidab! Kurjus, mis ikka ja ikka pead tõstab, peab kord kaduma. Ta teadis seda ja andis ennast selle eest.
Ja nõnda saabub kolmanda päeva hommik! Haud on tühi! Algul segadus ja taas peataolek ja siis alles avanevad silmad – ta ju rääkis ja me ei uskunud! Ning nüüd tõusevad kevadpäikese kuldsed kiired ja ARMASTUS ning ELU on võitnud. Nüüd võime soovida üksteisele pühi, mis meile rõõmu toovad.
Häid pühi Sullegi!
VALDO REIMANN,
EELK Jõgeva koguduse õpetaja