Möödunud nädalal käis Puurmani külje alt Pikknurme külast pärit sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse nädal aega Mustvees praktikal ning uuris, mis on vallas hästi ja mis vajab parandamist. Oma tähelepanekutest andis ta ülevaate nii Vooremaale kui ka värskele vallavanemale Aivar Lainjärvele.
On see tavapärane niimoodi valdades praktikal käia?
Minu jaoks on. Kuna minu ameti alla kuulub kogu sotsiaalpoliitika pool, siis tore on küll pealinnas arengukavade ja paberitega toimetada, kuid tegelikult on väga palju vaja kohapeal käia arusaamaks, kus reaalsus ja ettekujutus ideaalist jookseb.
Viimased kolm aastat olen teinud nii, et olen palunud mõnel kohalikul omavalitsusel end nädal aega välja kannatada. Meil oli kunagi Rapla omavalitsusjuhtidega avalik sõnasõda teemal, kas sotsiaalkaitseks on või ei ole raha. Kas kohalikud omavalitsused on rikkad või vaesed? Nemad väitsid, et ei ole raha, mina ütlesin, et peab rohkem kulutama.
Selleks, et selgusele jõuda, leppisime kokku, et teen nende juures nädal aega praktikat. Nad võtsid mu vastu, näitasid valda ja see oli minu jaoks väga kasulik nädal. Otseselt ma ei leidnud, et raha poleks, aga paljud asjad said nemadki ära rääkida, milline sotsiaaltöötaja igapäevapraktika välja näeb.
Teisel aastal käisin Jõhvi vallas. Seal on natuke keeruline, sest võimuvahetus toimub kogu aeg. Vallajuhtidega keskendusime seal nende valikutele: millised eurorahastusega projektid võiks ellu viia ja kuidas seis on.
Mustvee valla valisin sellepärast, et augustis oli plaanitud riigiametnike visiit Jõgeva- ja Järvamaale, kuid see jäi koroona tõttu ära, mõtlesin, et tulen ise. Võtsin endale eesmärgiks, et läheks omavalitsusse, mida tunnen kõige vähem. Mustvee ongi omavalitsus, mida ma väga palju ei tea, olen siin vist üldse teist korda. Jõgeva on maakonnakeskus, Põltsamaa koduvald ja Järva vallavanematega olen ma tuttav seetõttu, et olen Koeru hooldekeskuse nõukogus. Seega otsustasin tulla Mustveesse ja otsustasin, et elan nädal aega kohapeal. Õhtuti olen püüdnud aru saada, kuidas siin muu elu käib. Tänaseks (intervjuu toimus läinud reedel – toim) olen kõik piirkonnad läbi sõitnud.
Mis mulje siis nädalast jääb?
Esimene küsimus, kui omavalitsusse lähen või nende peale vaatan, on see, mitmendal kohal on nende prioriteetides sotsiaalkaitse. Ja pean paraku ütlema, et areng on viimastel aastatel küll toimunud, aga sotsiaalkaitse olulisus ei ole kõige kõrgem ja sellest on kahju. Sotsiaaltöötaja töö on inimesi aidata ja neile abi tagada. Tema näeb, kuidas inimesed reaalselt elavad, kuidas nad tahavad elada ja mis on nende mured.
Selle nädala jooksul olen läbi käinud paarkümmend kuni kolmkümmend erinevat kodu. Näen inimesi, kelle elu on korras, neil on lähedased, kes nende eest hoolitsevad. Nende kodud on korras ja rohkemat tahta ei oskagi. Aga siis on inimesi, kes, vabandage väga, elavad vaat et koopas. See teeb nukraks.
Inimeste elule vaadates tekib suur küsimärk, et mida regionaalpoliitiliselt on üldse võimalik saavutada, kui on üksikuid, kuskil lagunevas maamajas elavaid inimesi, keda koduhooldustöötaja käib paar korda nädalas vaatamas, viib neile süüa, aitab koristada ja teeb kõik, mis tema võimuses. Kuid kord need inimesed lahkuvad ja sinna asemele enam keegi ei tule. Mis siis saab? Teine pool on transpordi puudus, mis on üks suuri maapiirkondade puudusi, mida sotsiaaltöötajad peavad oma elektriautodega kompenseerima.
Elektriauto on omamoodi visiitkaart. Olen igal hommikul alustanud sellega, et istume autosse ja läheme kuhugi. Olen üllatunud, et need elektriautod veel alles on, tänaseks on nad kaheksa aastat vanad. Sotsiaalministeerium andis need millalgi omavalitsustele üle, neid on mitmel pool vahetatud, kuid siin tundub, et mitte.
Ütleksin, et Mustvee valla perifeersemad alad on õnnetus seisus, samas on siin ka pärle. Võib-olla pole need otseselt sotsiaalkaitse pärlid, aga näiteks Kalevipoja Koda on suur saavutus. Ja Lohusuus on väga tubli kogukondlik sotsiaaltöötaja, kellega käisime vaatamas, kuidas ta on aidanud kodusid kohandada. Sealses keskuses on võimalik õppida söögitegemist, kasutada pesemisvõimalusi ja tundub, et kogukondlik toimetamine on heal tasemel.
Sotsiaal- ja turvakeskus Avinurmes oli samuti äge koht. Olin positiivselt üllatunud. Eriti meeldis mulle see, et kui elanik tahab klaasi õlut, siis selle ta ka saab. Meil kiputakse hooldekodudega, eriti kriisi ajal ja pärast seda, üle mõtlema. Piiranguid ja hügieeninõudeid peabki täitma ja neid tõsiselt võtma, aga olen kuulnud, et on hooldekodusid, kus endiselt lubatakse lähedasi vaatama kaks korda nädalas. See pole vastuvõetav. Oma töökorraldusega tuleb tagada, et lähedased saaksid eakaid vaatamas käia.
Mõistan, et hooldekodud on koroonaviiruse mõistes suur risk, kuid teistpidi ei tohi neid vanglateks muuta. Teistmoodi töövõtetega peab saama hoida keskused võimalikult avatud, et inimesed saaksid välja või lähedastega kohtuda.
Kui küsin, kas vallas on sotsiaalteemad prioriteetsed, siis mul on tunne, et siiani pole olnud. Ka arengukavasid ja koalitsioonilepet lugedes ei näe ma, et inimeste heaolu ja sotsiaalkaitse oleksid nii tähtsad kui võiks.
Oleme sotsiaalministeeriumipoolse ootusena öelnud, et kulutusi sotsiaalkaitsele võiks tõsta. Vaadates olmet ja eluolu Mustvee vallas, siis see erineb palju: Kasepääl pannakse alles veevärki sisse. Siiani pidi koduhooldustöötaja vanematele inimestele iga päev kanistritega joogivett vedama. See pole 21. sajand.
Mis sõnum on, mida kavatsete vallavanemale edasi anda?
Tänan neid, et mind praktikale võeti. Saan terve aasta meenutada. Kui ministeeriumi laual näen mingeid arengudokumente, siis mõtlen, mis nüansiga võiks veel tegeleda. Teine pool on see, et pöörake tähelepanu sellele, mida inimesed vajavad, sest kohati pole seda väga palju. Kuid väike liigutus, investeering, paigaldatud käsipuu, mis muudab mõne vanema inimese liikumise lihtsamaks, toob sajakordselt tagasi.
Üle ega ümber ei saa ma sellest, et koduhooldustöötajad saavad siin riigi kõige madalamat palka. Pean seda siiski vallajuhtidele ütlema, et miinimumpalgaga sellist tööd teha ei saa. Ma ei usu, et Mustvee vald nii vaene on, et ei jaksa paremat maksta.
Koduhooldustöötaja on ju valla visiitkaart, ta tuleb elektriautoga, teeb oma tööd hästi. Abivajaja näeb, et vald on talle saatnud inimese appi ja ollaksegi tänulikud. Tihtipeale teevad seda tööd naised, teinekord ka juba kõrgemas eas naised, mis tähendab, et meil on vaja tagada, et tulevikus oleks meil piisavalt motiveeritud ja oskuslikke töötajad. Selle valdkonna prestiiž peab tõusma ja see on omavalitsusjuhtide võimalus näidata, kuidas nad valdkonda hindavad. Ja elektriautod võiks ka välja vahetada. Nad ei ole veel kõige põduramad, kõik kohad said käidud, kuid pikemaid otsi siiski ei tee.
Ka riigi tasandil on väga keeruline küsimus, kuidas korraldada transporti. Mõistan, kuid mitte päris lõpuni, miks sotsiaaltöötajad peavad taksoteenust osutama. Saan aru, et nad saavad inimestega suhelda ja kõik mured-rõõmud räägitakse autos ära, aga nad kompenseerivad mitteliikumasaamise probleemi.
Kas hirmu pole, et ühel hetkel on sotsiaaltöötajatega sama mis perearstidega, et oleme kriisis ja keegi maale tulla ei taha?
Meil on suurusjärgus 10 000 sotsiaalvaldkonna töötajat Eestis. Tõsi ta on, et nad vananevad ja on praegugi vanemaealised. Aga ees seisab tööjõukiis. Mure on juba täna teada ja inimesi peame juurde leidma. See on töö, mida minu arvates tehnoloogiaga ei asenda.
Kui palga- ja töötingimused ei arene vastavalt ja kui maksame koduhooldustöötajatele miinimumpalka, siis mingil hetkel kaovadki motivatsiooniga inimesed ära. Me peame investeerima neisse inimestesse ja ametitesse, kes inimestega tegelevad. Omavalitsused on need, kes peavad esimesena ära lahendama kõikvõimalikud küsimused. Täna on omavalitsusi 79, ehk 79 väheke erinevat viisi, kuidas seda teha. Asju võibki erinevalt teha, aga kohati vaadatakse mingitest teemadest mööda.
Kui vaadata sotsiaaltöötajaid, kuidas nad suhtlevad ja millega iga päev tegelevad, siis imestad, kuidas nad vastu peavad. Lohusuus 29 aastat töötanud inimene teab kõiki läbi ja lõhki. Ma ei tea, kuidas ta vastu peab. Iga päev ei suuda vaadata häda ja viletsust, sest esimesena jõuab see ju temani. Aga me peame jõudma nii kaugele, et tunnustame neid inimesi ja peame kangelasteks. Kes aitavad ja üritavad veenda otsustajaid, et investeerida. Isegi kui tegemist on ahju renoveerimisega, mis tundub mõttetu kuluna, siis see tuleb ära teha selleks, et inimesed sisse ei põleks.
Sotsiaaltöötajad jäid kriisi ajal eesliinile. Palju te elanikega möödunud kriisist rääkisite, palju veel hirmu on?
Ma ei kuulnud, et väga palju sellest räägitud oleks. Jõgevamaa jäi ju üsna puutumata. Samas sügisele mõeldes ja sellest sotsiaaltöötajatega rääkides ütleks, et minu arvates on nad valmis. Eks praktikutel oli raske mõelda, kuidas sellistes tingimustes koduhooldust teha, kui pead kaitsevahendeid kandma, kas on üldse mõttekas tuppa minna ja kuidas info liigub. Üldjoontes siiski toimetati hästi.
Mul on süda rahul, arvan, et sotsiaaltöötajad saavad Covidi-laadsete kriisidega väga kenasti hakkama. Vallajuhtidel ei tohiks ununeda, et sotsiaaltöötajad on eesliinil. Räägime palju arstidest, õdedest ja nende panusest. Neist sõltubki palju. Aga teistpidi, võib-olla kipume liiga vähe rääkima koduhooldus- ja sotsiaaltöötajatest, kes samamoodi on ise riskigrupp, aga peavad tööd edasi tegema. Seda ei tohi unustada, sest nad on meile väga vajalikud, eriti kriisi ajal.
Peipsit iseloomustab kakskeelne kultuur. Kuidas tundub, kas märkasite erinevusi?
Inimeste elulaadis ja hoiakutes väike erinevus on. Olen üllatunud ühe asja üle: siinsed vanemaealised inimesed on väga rõõmsameelsed. Elurõõmus suhtumine on isegi siis, kui oled üsna viletsas seisus. See rahvusest ei sõltu.
Näiteks üks proua, kellel koduhooldustöötajaga külas käisime, nimetas oma rulaatorit hellitavalt täkuks. Teine proua, Mustvees elav Helgi, nokitses oma aias ja näitas meile uhkusega tehtut. Tema esimese asjana küsis, kas noormees vaba on. Mis sa siis kostad (naerab).
Kui inimene otse sotsiaalministeeriumist tuleb, siis on see vist aasta sündmus?
Üritasin sellist presentatsiooni vältida ja ütlesin, et olen praktikant. Kui inimesed küsisid, siis ütlesin, et tulen sotsiaalministeeriumist ja vaatan, kuidas elu tegelikult käib.
Nädal aega Mustvees elades on mul natuke kahetised tunded: kant on ju super, siin on religiooni, kultuuri, loodust ja vaatamisväärsusi. Aga mul on tunne, et Mustvee võiks olla üks turismi pärl, suurem kui ta praegu on. Kella kaheksast lülitub linn minu jaoks täiesti välja. Jääd natuke jännigi, sest süüa ei saa peale kaheksat õhtul enam kusagil. Ka muuseumites pole väga palju käia saanud, sest päeval on tegemist küllalt. Mulle tundub, et siin on kasutamata potentsiaali. Kui siin natuke vaeva näha, siis keeratakse maanteelt rohkem maha ja tullakse vaatama, sest see on ikkagi üliilus kant.
Sotsiaalteemad on kahe tasandi teemad: on riigi ja kohaliku omavalitsuse teema. Sõltume väga palju sellest, kuidas kohalik omavalitsus sotsiaalhoolekannet korraldab, kuidas teenuseid osutab ja inimestega suhtleb. Oleme igale uuele vallajuhile alustuseks öelnud, et sotsiaaltööta pole mõtet üldse tegutseda. Valla ainus ülesanne on hoolitseda selle eest, et inimeste heaolu oleks võimalikult kõrgel tasemel.
Aga kuidas seda teha?
Ikka inimestega suheldes. Kui keegi Kasepääl muretseb, et uus trass pannakse, aga sellega liitumine käib üle jõu, siis vallajuhi esimene ülesanne on püüda leida kompromiss, et inimene ikkagi vee sisse saaks. Kui vett pole, jääbki koduhooldustöötaja seda vedama. See aga pole see, mida ülikoolis sotsiaaltöö erialal õpetatakse. Aga kui vaja, tehakse see lihtsalt ära.
Või kui Mustvees elab proua oma majas, teisel korrusel, kuhu viiv trepp on endalegi raske, siis peab mõtlema, kuidas seda kodu kohandada aidata või mida elupinnaga teha, et see korralik oleks.
Meil on olnud mitmete omavalitsusjuhtidega diskussioone, kus öeldakse, et inimestel, kellel on vaimsed või psüühilised mured, meie sekka ei sobi või iseseisvalt elada ei suuda. Aga see pole nii.
See tuletab meelde vana teemat sellest, kuidas ja kas me lubame puuetega inimesi enda sekka. Seda näitavad vaidlused kogukonnamajade suhtes.
Mustvees kogukonnas elamise maja ei ole. Olen küsinud, kas seda on vaja. Lohusuu sotsiaaltöötaja ütles, et on. See on aga vallavõimu initsiatiiv.
Ühes pingereas on Mustvee üsna üleval, lausa teisel kohal. Nimelt puuetega inimeste osakaal rahvastikus on siin kõrge. Olin täitsa üllatunud, kui seda nägin. Siin on sotsiaalkindlustusameti määratud puudega inimeste hulk ca kolmandik elanikkonnast. Nendest pooled on vanemaealised, natuke alla poole tööealised. Esimesel kohal on Räpina vald. Kagu-Eesti on statistiliselt olnud selline: inimesed lähevad ära, vanemad inimesed jäävad, tööd ei ole, kõik see võimendub. Mehed joovad palju.
Olen küsinud, miks Mustvee nii kõrgel kohal on. Sotsiaaltöötajad on nimetanud mitmeid põhjusi: siin piirkonnas on tehtud rasket füüsilist tööd ja tervised on ära. Kurgi- ja sibulakasvatamine ja kaluritöö ongi füüsiliselt rasked, seda ei saa eitada. Samal ajal on seda jäänud vähemaks ja tööealisi on puuetega inimeste hulgas palju. See sunnib mõtlema, et siis peaks sotsiaalteema olema valla jaoks esimese kolme seas. Ma ei tea, kui palju sellele on mõeldud, kuid mulle tundub, et seda poolt on alahinnatud.
Kogukonnas elamise teenus on mõeldud psüühilise erivajadusega inimestele ja seda ei pruugi siin palju olla. Küll aga vajab Mustvee sotsiaalkortereid. Kui riik vs kohalik omavalitsus sageli ei kempleks, vaid püüaks pigem kohapeal midagi teha ja riik ka toetaks, siis see aitaks.
Käisin mõnes sotsiaalkorteris, mis oli räämas. Elupinna probleem on inimestel päris suur. Arvan, et ükski omavalitsus ei saa mööda vaadata sellest, et sotsiaalpinnad peavad olema igasugustele inimestele igasuguste vajadustega. Need peavad olema ligipääsetavad ja korralikud. Ei saa öelda, et elamufond ülemäära hea on.
Abivajajad, kelle juures käime, silma järgi öeldes on need elamud viletsamad. See sunnib küsima, kas eluase on tegelikult inimväärikas. Kui 85-aastane mees elab ligipääsematus, mitme trepiga, võib-olla ka tuleohtlikus majas, mis on tema kodu ja kus ta tahab olla, siis tuleb mõelda, et ehk saab õla alla panna.
Kui palju on neid inimesi, kes sotsiaaltöötajate jaoks varjatuks jäävad?
Mul on tunne, et sotsiaaltöötaja jaoks on siin piirkonnas väga vähe inimesi peidus. Sotsiaaltöötajad teavad tegelikult päris hästi, aga ma ei tea, kas vallajuhid teavad. Pigem arvan, et ei tea. Aga nad võiksid sotsiaaltöötajatelt küsida.
Olen päevade kaupa kaasa sõitnud, toidukotte ja vett vedanud, poes ja arsti juures käinud. Tee peal räägime palju. Maapiirkondade tugevus on see, et oma inimesi teatakse. Kas neid alati aidata saab, on iseküsimus.
Näiteks viisime ühele härrale toiduabipakki. Härra tuli külapealt, poolik ratta pakiraamil. Statistiliste andmete järgi ütleks, et täis tööeas mees. Võiks ju teha suurt poliitikat ja aidata tal tööle saada. Aga kui temaga rääkida, siis selgub, et ta ei taha ega saa, tekivad tervise ja motivatsiooni mured. Toetusrahaga saab hakkama. Mulle on öeldud, et töövõimereform oli selles osas halb, et toetused läksid liiga suureks.
Samas, kui rohkemat ei oskagi tahta, siis 500 euroga elab maapiirkonnas ära. Aga paraku läheb suur osa sellest kõrist alla. See aga ei ole Mustvee valla spetsiifiline, vaid kõigi maapiirkondade probleem. Vanuse järgi vaadates on meil väga palju võimekaid inimesi, aga nad on enda elu alkoholi ja muude probleemidega puntrasse ajanud, et nad ei oskagi millestki unistada.
Riigi ülesanne on neile tagada nii inimväärikas toimetulek kui see selles olukorras võimalik on, aga ma olen skeptiline, et suudame nad tööellu tagasi tuua. On vastupidiseid näiteid, kuid see on väga raske.
Mida aga siis teha?
Oleme arutanud, mida regionaalpoliitiliselt teha, et elu maal õitseks. Tulebki linna poole kolida, see on üks reaalne stsenaarium. Olgu selleks linnaks siis Jõgeva, Tallinn või midagi muud. Aga äärealadel elamine muutub inimestele väga keeruliseks, eriti kui ei suudeta toetada neid omavalitsuse erinevate teenustega.
Ei ole uudis, et inimene muutub autost sõltuvaks ja kui end transportida suudad, on võimalik tööl käia. Tasuvamad töökohad ongi kaugemal ja ühel hetkel tekib küsimus, miks selle autoga nii palju sõita, kui oleks võimalus lähemale kolida. Noored lähevad ära ja tagasi ei tule.
Siin, Peipsi ääres, on tohutult ilus. Voore pool kaunid maastikud. Seal elas üks vanahärra lausa miljonivaatega majas. Keegi ei taha hooldekodusse minna. Viimase hetkeni pingutatakse ära, isegi kui puudub vesi ja tualett. Tahetakse elada oma kodus, aga maapiirkonnas muutub see tohutult raskeks. Ja kui koduhooldustöötajat ka pole, kes aitaks poes või duši all käia, kes koristaks või arsti juurde viiks, sureb asi üldse välja.
Mul on kahetised tunded: olles maalt pärit unistad ikka maale elama tulekust. Aga reaalsus on see, et on põhjusi, miks mitte minna.
Mida praktika siis näitas?
Palju. Nädal aega kohapeal elades olen inimestega rääkinud, nad on lahked ja sõbralikud. Ministeeriumi töös on seda hea kasutada, et oledki reaalsusega rohkem kursis. Sotsiaaltöötajad on öelnud, mida nemad vajavad: kogukondlikku elamise keskust, et inimesed saaksid elada ja olla ning neid oleks võimalik paremini toetada.
Võib-olla ühel hetkel ongi paratamatu, et võiks elada Mustvees sotsiaalüüripinnal, kui enam kauges valla nurgas üksinda toime ei tule. Siis võiks olla oma käe järgi seatav väike korterike.
Sotsiaaltöötajad näevad ka sellesse investeerimise vajadust. Ja volikogul on Mustvees suur otsustusõigus. Lausa detailideni. Ma julgeks öelda, et volikogus olevad inimesed peavad olema iseendast suuremad ja tegema inimeste heaolu puudutavaid otsuseid targalt. Et tulevikus, kui nad ise mõnd teenust vajavad, ei peaks pettuma.
See on parim kvaliteedi mõõdik: kas sa ise oleksid sellise olukorra, teenuse ja abiga rahul, mida sa praegu rahastad? Kui oled, on kõik korras. Kui ei ole valmis ega rahul teenust saama, hooldekodus elama ja tahad rohkemat, siis on arenguruumi.
Poleks ju viga, kui hooldekodu oleks vaatega Peip-sile.
Pigem on vaja toetatud elamise kohti, sotsiaalkortereid. Olgu siis kööktubagi, mida oma käe järgi korraldada. Hea näide on Imavere toetatud elamise lahendus, kus vald renoveeris ühe maja, kus on eraldi väikesed korterid sees. Siis ei pea hooldekodusse minema ja sotsiaaltöötaja saab terve majaga korraga tegeleda.
Hooldekodu ja kodu vahe on väga pikk tee ja erisus on suur. Hooldekodudes ollakse tihti kahe või kolmekesi toas ja makstakse kogu raha ära. Näeme, et omavalitsus võiks rohkem teada, tihtipeale on see aga vähenenud ja lähedaste õlul on liiga palju. Kui oleks võimalus, et saaks elatavama korteri, kus saaks õueski käia, ehk on eakaaslasigi paar tükki, kellega juttu ajada, siis oleks ehk inimesed nõus kodudest lahkuma.
Kas siin võiks olla sõnum lähedastele, et nad jälgiksid rohkem, et eakad välja saaksid?
Üks, mis välja tuleb, on see, et inimesed, kes on suutnud oma elu elada nii, et neil on lapsed ja lapselapsed ja suhted enam-vähem korras, siis nad tunduvad rohkem hoolitsetud. Olen näinud palju neid, kellel suhted perega täiesti läbi lõigatud. Tavaliselt on seal mängus alkohol, pere lagunemised või tülid. Nemad on keskmiselt viletsamas seisus.
Esimene sõnum on see, et püüdke oma lähedastega hakkama saada, kui oskate, ärge lõpuni tülli minge. Teine pool on see, et oma vanematel tuleb pilk peal hoida. Lähedaste mõju on suur ja pere peab ka ise pingutama.
KERTTU-KADI VANAMB
