Eesti Posti kojukandeteenus on eluline küsimus. Ennekõike on sellest puudutatud need, kes kas on ise lehtede väljaandjad ja teisalt lugejad, kelle harjumisi pole suutnud moodne aeg muuta.
Karta on, et osa inimesi ei muutugi ega lähe nutiajastuga kaasa ja siin ei ole alati küsimus selles, kui vana või noor parasjagu keegi on. Küsimus on selles, et nad lihtsalt ongi konservatiivsemate hoiakutega kõige moodsa suhtes. Mäletame ju oma tutvuskonnaski inimesi, kes vandusid veel 10 aastat tagasi käsi Piiblil või mõnel muul pühal esemel, et nemad küll mobiilitelefoni enesele ei hangi. Kuhu nad jäid?
Tänast lehelugu lugedes jääb siiski mulje, et Omniva lähtub pigem uute meediumite pealetungist ning teeb selleks kõik, et need ka varem või hiljem konservatiivsema sihtgrupini jõuaks. Tõepoolest on paljud paberlehest loobunud, sest niigi on uudiste voog kohati väga pealepressiv. Eriti, kui töö juures kuulatakse raadiot, õhtul kodus käiatakse kõikide arvestatavate kanalite päevauudised läbi ning istutakse veel samal ajal või hiljem pikki õhtutunde Facebookis ja jälgitakse kodukandi intrigeerivamaid teemasid.
Valikute rohkus on see, mis muudab olukorra ka Omniva jaoks lihtsamaks. Argumendid tulevad elust enesest. Peeter Ernits oma repliigis räägib EKRE-le omases „pead maha” stiilis, et vallandame kõik ja siis täidame kohad uute tegijatega. Hiljuti muuseas vahetati välja Omniva juht ja olukord sellest ei muutunud. Kust need uued postiteenuste juhid ja pakkujad tulema peaksid?
Ei saagi täpselt aru, kust käimasoleva sõja jõujooned lähevad. Paberleht on kodune ja soe, eriti kodumaakonna või piirkonna oma. Kui need kaovad, kaob üsna suur osa sellest soojusest. Ei tahaks ju, et paberväljaanded jääksid kättesaamatuks ja kalliks.
