Aasta eest võtsid ASi Balti Sepik palgatud mehed veski detailid ja osad üksipulgi lahti ja omaaegne veski läkitati niiviisi tükikaupa Tallinna. Firma noored juhid olid juba mitu aastat otsinud Eestimaalt sobilikku veskit, mida ära vedada ja administratiivhoone juurde üles panna, sümboliseerimaks ASi Balti Sepik põhitegevust. Täiesti juhuslikult leitigi Sassukvere veski.
Teadaolevalt ei võetud sedasama veskit koost lahti mitte esimest korda. Umbes 130 aastat tagasi oli veski olnud Laiusel, kust Jaan Reimanni nimeline mees selle Sassukverre oli toonud. Jaan Reimanni järgnevate põlvkondade elu jäigi veski ümber keerlema. Talu nimekski sai edaspidi Veski ja eestistamise ajal võeti perekonnanimeks Veskiväli. Kunagistest Veski talu perepoegadest elab Tallinna külje all Viljar Veskiväli, praegu pensionil olev kunagine kohaliku tööstuse minister. Oma vaarisa Jaan Reimanni veskis on ta praktiliselt üles kasvanud, omal ajal enne kõrgkooli õppima minemist vilja jahvatanud. Veskis on töötanud ta vanaisa, isa ja ema.
Vanad ja uued omanikud
Üleeile õhtul uudistati uute valendavate sindlitega kaetud veskit kõigepealt hoolega väljastpoolt. Väline kest on ka ainus, mis vanal veskil ära vahetatud, kõik muu on kokku pandud Sassukverest ära toodud osadest.
Enne pidulikku algust astub kõrvaluksest sisse pikk hallipäine mees ning seab otsejoones sammud veski poolele, teismeliseeas poiss tihedalt kannul. Hoiakust ja pilgust, millega ta veskiruumis ringi vaatab, pole raske arvata, kellega tegu. “Vanaisa, tule üles ka,” hüüab teisele korrusele jõudnud poisike. Vanaisa Viljar Veskiväli vaatab asjatundliku moega ringi madalamal ja kõrgemal, laseb käega üle talade ja võlli ning uudistab kujunduseks lisadetailidena juurde toodud endisaegseid tööriistu.
Endine ASi Balti Sepik saiakauplus ja bistroo on firma tootmis- ja olmeruumide arvelt täiendust saanud ning veskiosaga sujuvalt ühte viidud. Samasugust endisaegset hõngu on ka teistes ruumides, mis kõik ühtekokku Veski kõrtsi moodustab. Ringi askeldamas on avamise päeval veskiemandateks ja -sellideks riietatud inimesi, kes külalised laudadesse juhatavad ja pruukosti pakuvad. Siis astub rahva ette veskisell Allan (Allan Hook), kes kuulutab esimese suure veskipeo avatuks ja teeb teatavaks, et möldrite abiga on veski, kuhu edaspidi kõik soovijad tulla võivad, üles pandud. Seejärel antakse sõna veskiemandale ehk ASi Balti Sepik arendusdirektorile Vaike Kilvitsale, kes kõneleb firmast ja selle tegemistest ning annab teada, et veski hakkab edaspidi täitma nii kõrtsi kui ka muuseumi ülesannet ning et kõike on püütud võimalikult algsel kujul ka säilitada. “Mis pagarid need ikka ilma veskita on,” leiab ta ning avaldab lootust, et see ainus veski Tallinnas edaspidi ka väärilist kasutamist leiab.
Veskipoolele on pidulikuks avamiseks ette pandud lint ning selle läbilõikamise au antakse muidugi Viljar Veskiväljale kui endisele omanikule ja veskihoones kõige asjatundlikumale inimesele. Ta leiab, et kõrtsi avamine endises veskihoones on omamoodi sümboolnegi, sest omal ajal võetigi viina kõige rohkem just kõrtsis ja veskil käies. Veskilkäik oli ju omaette sündmus ja selleks kulus ikka mitu päeva. Ajatäiteks ja selleks, et jutt paremini jookseks, võtsid veskilised harilikult pudeli või kaks märjukestki kaasa.
Külalisi on veski avamise puhul lõbustama tulnud Tallinna Tehnikaülikooli folgigrupp Savijalakesed, kes lõpuks kogu rahva lustlikult trallitama haaravad. Seejärel kutsub kuulama ja tantsima ansambel N-Euro, lõpuks jätkub õhtu Onu Bella videodisko saatel.
Pere mälestusmärk
Viljar Veskiväljale ning ta pere noorematele ja vanematele on see päev omamoodi sündmus. Pereisa ei saa suures saalis lauas just eriti pikalt istudagi. Ta jagab meeleldi seletusi selle kohta, mismoodi veskikivid ringi käisid, milleks on vajalikud talade sees olevad augud jne. “Nüüd on mu mehe süda küll rahul,” teab Viljari abikaasa. “Eks see ole ühtlasi nagu meie pere mälestusmärk,” leiab mees ise. “Hea lastelastelgi tulevikus oma järeltulijatele näidata ja rääkida, kus see veski kunagi oli ja kuidas seal elati.”
Praeguseks on Veskiväljade järeltulijad peaaegu kõik Tallinnas. Nii oleks veski justkui neile sinna järele jõudnud. Sassukvere külas on perekonnal suvekodu, kus praegu kõige enam just nooremad põlved käia armastavad. Niiviisi oli saanud alguse ka veski Tallinna toomise mõte, kui Veskiväljade tütar Tiina kord Sassukverre oma sõpradega jaanituld tegema tuli. Selgus, et Tiina keskkooliaegne klassiõde on ASi Balti Sepik tegevdirektori Anri Treifeldti abikaasa ning just Anri oligi veskiasja algataja.
“Ega ma hästi ei uskunud, et see noorte meeste mõte ikka päriselt teoks saab. Isegi siis, kui tükid juba Tallinnas olid, ei julgenud loota, et veski niimoodi püsti saab. Kui aga kaheksanurk juba püsti oli, alles siis hakkasin õieti uskuma,” tunnistab Viljar Veskiväli tagantjärele ning ütleb, et tal on veski uue elu üle ütlemata hea meel. “Ma arvan, et siin tehakse veel midagi juurde ja võetakse ülemised korrused ka kasutusele,” leiab ta ning usub, et küllap tähistavad nad edaspidi siin ka mõnda oma pere tähtpäeva.
Sassukverre on kunagise veski juurde jäänud kasvama veel pihlakas, mis eriti sügiseti kaugelt silma paistab. Kui veski veel alles oli, olid Veskiväljade lapselapsed teel sinna omavahel võistelnud, kes esimesena veskit näeb. Nüüd olevat võidumees see, kes esimesena pihlakat märkab.
VAIKE KÄOSAAR
