Eller hindas oma õpilase loomingut, tema annet. Aimas, et temast kujuneb meie tähtsamaid heliloojaid. Kuid ta kartis ka, et tema andekas õpilane väga kiiresti läbi põleb. Elleril oli õigus nii selles kui ka teises osas.
Õnneks jõudis Oja vaatamata oma lühikesele elueale kirjutada küllalt palju. Kuid paljut me tema loomingust tunneme? Millal kõlasid viimati meie kontserdisaalides tema ?Sümfoonia?, ?Ilupoeem?, ?Ööpoeem baritonile ja orkestrile?, ?Ajatriloogia? nii tsellole ja klaverile kui ka sümfooniaorkestrile, ?Aeliita? süit viiulile ja klaverile, Vaikivad meeleolud ja ?Sugestioonid? klaverile, kvartett ?Talveöine?, ?Klaverikvintett?? Nii mõndagi neist võib häbenemata esitada ükskõik millises maailmalinnas. Ja neid on seal ka esitatud.
Noodid põlesid ära
Meie laiem üldsus tunneb Eduard Oja loomingust peaasjalikult koorilaule ning laulumängu ?Rätsep Õhk ja tema õnneloos?. See oli 1943. aastal, kui ?Rätsep Õhk? Väiketeatris lavale tuli. Äreval sõjaajal andis see ehtne rahvalik jant võimaluse lõõgastuda, mõtteid tundmatult tulevikult mujale juhtida. 1944. aasta märtsipommitamise ajal põlesid tüki noodid. Kuid teos ei tohtinud tundmatusse kaduda. Kohe algas ??Rätsep Õhu? kinnipüüdmine õhust?, kuhu ta suitsuna oli hajunud. Helilooja kutsuti Tallinna ja pandi muusikat meelde tuletama.
?Eesti Sõna? kirjutas: ?Väike pilt sellest tööst: helilooja istub klaveri taga, noodipaber ees. Kõrval seisab Õhu osatäitja H. Malmsten ?Keset tuba seitse rätsepat?Restaureerimisega on jõutud juba teise vaatuseni ja parajasti on käsil näidendi üks hiilgekohti ? rätsepate hällilaul. Oja mängib mõned taktid. Kas oli nii? Oli, kinnitavad rätsepad.? Ja jälle saab paar takti paberile.
Etendusi anti 1944. aastal kõikjal üle Eesti, sealhulgas ka Eduard Oja sünnipaiga lähistel Põltsamaal.
Veel praegugi naudime seda toredat rahvatükki. Alles hiljuti, 9. jaanuaril oli see kuuldemänguna Raadioteatri kavas.
Kes oli Eduard Oja? Eelkõige mitmekülgne, rikka fantaasia ja omapärase palgega helilooja. Kuid ka silmapaistev pedagoog ja koorijuht, rahvalaulude koguja ja arvustaja. Ega selles mitmekülgsuses midagi iseäralikku olegi, kui võtame teadmiseks, et ta lõpetas 1924. aastal Tartu Õpetajate Seminari. Õpetaja pidi kõike oskama.
Juba koolipoisina oli ta õppinud mängima viiulit, esines isegi solistina ja juhatas seminari õpilaskoori. Siis aga oli õpetaja Tamsal ja Elvas.
Omapärane anne
Muusika hakkas Eduard Oja elus etendama järjest kaalukamat osa ja see viiski ta aastatel 1927-1932 Tartu Kõrgemasse Muusikakooli kompositsiooni õppima. Seal äratas ta kohe tähelepanu oma isikupärase andega. Selle kõige ilmekamaks näiteks on 1928. aastal valminud Eesti soololaulu paremiku hulka kuuluv ?Põhjamaa lapsed?.
Aastatel 1928-30 töötas Oja Valga Muusikakoolis teooria ja üldklaveri õppejõuna, seejärel võttis aga oma hoole alla Tartu Naislauluseltsi koori. Käis kontsertidel ja kirjutas nende kohta Postimehes asjatundlikke arvustusi.
Eduard Ojale vaadati sel ajal kui ühele andekamale ja lootustandvamale heliloojale Eduard Tubina kõrval. Selliseks arvamuseks andis põhjust tema 1930. aastal valminud klaveripalade tsükkel ?Vaikivad meeleolud? ja sümfooniline teos ?Ilupoeem?, milles torkavad silma omapärased ja leidlikud muusikalised kujundid, huvitav harmoonia ning viimases ka värvikas orkestratsioon.
Võis arvata, et heliloojat ootas nüüd ees au ja kuulsus. Nii siiski ei läinud. Elleri kartused hakkasid täide minema. Oja tundlik ja õrn loomus mõranes, esialgne vaimukas boheemitsemine teisenes robustseteks väljaelamisteks kõrtsimiljöös. Elukäik kippus allamäge minema. Tekkisid majanduslikud raskused, takistusi tekkis helitööde kirjastamisel, koorijuhtimisest saadav sissetulek ei katnud eluks vajalikke väljaminekuid. Tunda andis helilooja rahutu ja ebapüsiv iseloom ning nõrk tervis. Mõnevõrra õnnestus tal oma olukorda parandada 1935. aastal, kui ta sai õppejõuks Tartu Kõrgemasse Muusikakooli. Siiski võime sellestki perioodist leida helilooja pöördumisi Helikunsti Sihtkapitali poole, kus ta kaebab, et tema ?elutingimused on alla normaalse?, et ta on ?praegu majanduslikult raskeimas seisundis? jne.
“Lunastatud vannet” ei mängitudki
See raske aeg kajastub ka tema loomingus. Ilmuvad traagilised soololaulud ?Ei näe enam?, klaveripalad paljuütlevate pealkirjadega ?Kaebed?, ?Kurbus?, ?Surm?, ?Toonela varjud?, ?Kurval meelel kõnnin mina?. See on hoopis midagi muud kui tavapärane vaoshoitud, suhteliselt tagasihoidlik, sügavat dramatismi vältiv eesti muusika. Eduard Viiralt, kes sõjapäevil Eestis viibis, märgib seoses ühe Eduard Oja teosega, et sellest sai tema elu suurim ja vapustavaim elamus.
Kuid Eduard Oja jaoks nii kurval ja traagilisel ajal ei jäänud tulemata ka tunnustus. Nii tuli 1936. aastal Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi korraldatud loominguvõistlusel tema Klaverikvintett esikohale. 1940. aastal võttis ta osa ooperivõistlusest ja sai oma ooperi ?Lunastatud vanne? eest jällegi esimese auhinna, kusjuures ta ise oli ka libreto autor. Ooper kavatseti 1941. aastal ?Estonias? lavastada, kuid alanud sõda tõmbas sellele kriipsu peale.
Alates 1941. aastast kirjutas ta üldse palju. Valmisid kantaat ?Kojuminek? Marie Underi sõnadele, sümfoonilised teosed ?Müsteeriumid? ja ?Mere laul?, Ballaad tsellole ja harfile, muusika näidenditele ?Kuningas Lear?, ?Saabastega kass? ja ?Kahe isanda teener?. Ja muidugi ka ?Rätsep Õhk?.
Helilooja tervis aga halvenes järjest. Süvenes kopsutuberkuloos, kuni aprillis 1950 tuli igavikku minna. Eduard Oja oli siis vaid 45-aastane. Peaaegu tähelepandamatult sängitati ta Tartu Pauluse kalmistule. Ajalehtedes ilmus vaid lühike surmakuulutus.
MATI MÄRTIN