Bertrand Russell kirjutas, et kuulsust ihates võid sa kadestada Napoleoni, kuid sa pead teadma, et Napoleon kadestas Caesarit, Caesar Alexandrit ja Alexander tõenäoliselt Heraklest, keda kahjuks kunagi pole olemas olnud. Sellepärast ei saa ka meie iga päev unistada ainult sellisest elust, mida Eestis veel olemas ei ole, aga mida oleme võib-olla hetkeliselt nautinud mõnda heaoluriiki külastades. Vaba Eesti on andnud meile võimaluse ja kohustuse elada oma elu ? sellist, mida me aastate pärast häbenema ei peaks.
24. veebruar on üks päev meie riigi elus. Päev paljude päevade seas 86 aastas. Kõige tavalisem ja kõige sarnasem. Kuid me teame seda vana tõde, et riik ei saagi elada teisiti, kui elavad tema kodanikud.
Juubelihõnguline 85. aasta oli eriline nagu iga teine. Positiivsete ja negatiivsete üllatuste kõrval pakkus läbikäidud aasta hulgi seda, mis tavapärast Eesti elu iseloomustab. Nähtused, mis ei kao kuhugi ka siis, kui tundub, et nad on meid alati liigutanud või lõpmatuseni ära tüüdanud.
Meie peamine kohustus on teha väikesi üllaid tegusid
Täna on meie hulgas rohkem parlamentääre kui ei kunagi varem. Kuid see on ka loomulik, sest läinud aastal läksime me siit saalist pea et kohe ja üheskoos valima ning tulemuseks on Jõgevamaa läbi aegade suurim esindus Riigikogus.
Viimasel ajal on palju räägitud sellest, kuidas väikest Eestit valitseda: kas valla või Stenbocki majast või hoopis maavalitsuse majast, siit mõnesaja meetri kauguselt. Me muudkui räägime ja räägime. Kirjanik Becketti tegelased tahtsid ka kõik rääkida, kuid ei suutnud midagi öelda. Seni, kuni midagi öeldud ei ole, sünnivad meie armsal isamaal lausa lollused, mis avaliku halduse korüfeesid päid vangutama panevad.
Ma mõistan, et igaüks meist igatseb korda saata midagi suurt ja üllast, kuid meie peamine kohustus on teha siiski väikesi tegusid, nagu oleksid need suured ja üllad. Härrased, aeg on otsustada, sest muidu mõistab ajalugu meid hukka suurte sõnadega «liiga hilja«.
Keegi ei suuda elada üksi üksikul saarel ? kui välja jätta ilukirjanduslik tegelane Robinson Crusoe, aga ka tema tahtis tsiviliseeritud maailma tagasi, vaatamata kõigile heale, mida üksiolemine talle pakkus. Septembris otsustasime lõpuks ka meie, et tahame kuuluda sinna, kuhu kuulusid meie riigi loojad 80 ja rohkem aastat tagasi ? Euroopasse. Euroopa Liidu suure laua taga on tänaseks Eestil oma tool juba valmis ja meie hääl hakkab seal kõlama just selliselt, kui euroopalikult me seda kõlada laseme, aga lausa loomulikult peame me seda tegema oma eesti aktsendiga.
Teadmine, et Jõgevamaa head partnerid Soomest, Rootsist ja Walesist on selles liidus hästi hakkama saanud, annab usku ja kindlust ka meile.
Enamiku inimeste jaoks pole sõprade leidmine kahjuks lihtne ülesanne. Sõprust ei saa poest osta ega sõrmenipsuga kohale tellida. Mul on hea meel, et Jõgevamaal on sõpru, kelleta meie ajalugu oleks värvitum ja kiretum.
Uus põlvkond elab paremini kui eelmine
Me elame ajas, kus usume, et iga uus aasta võib tulla parem kui eelmine. Palgad võivad ainult tõusta ja tulevikuväljavaated muutuda ainult roosilisemaks. Eeldame, et iga uus põlvkond elab paremini kui eelmine ja on võimeline maksma järgmise põlvkonna pensionid ja laenud. Majandusmaailm on muutunud. Sellel ei ole enam piire. Üks nupulevajutus siin ja silmapilguga rändab miljon sinna.
Ettevõtlikke inimesi näed Jõgevamaal nagu virmalisi. Ega muidu ei öelnuks üks Jõgevamaa koolipoiss, et virmalised on need inimesed kellel on oma firma. Koolipoiss ütles seda uhkusega, kui oli õppinud selgeks laulu virmalistemaast, Põhjamaast, kohast, kus asub meie kõigi kodu.
Oleme ju ammu mõistnud, et Eesti Vabariik algab eesti kodust. Ka Jõgevamaa võib uhkust tunda aasta-aastalt kaunimateks muutuvate kodude, mitte majade üle. Kuid mis oleks kodu ilma ilusa pereta. Ilma mõnusa talupereemata, kes toa, lauda, laste ja pilli vahet askeldades loob idülli vanast eesti talust. Ja räägitakse, et sel ajal lõhnasid isegi köögid teisiti kui tänapäeval.
Sellise taluperenaise leiate te Jõgevamaalt Vaidaverest, kohast, kus elab Eesti Aasta Ema Merike Kull ja tema tore pere. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et selles peres on lapsed olnud oluliseks õnne allikaks.
Ja nii vastuoluline, kui see ka ei tundu, on lapsed need katalüsaatorid, kes aitavad vanematel oma enesekeskset maailmavaadet avatumaks ja küpsemaks muuta. Õnneks oskavad mõned meie hulgast seda hinnata. Sellise üksteisemõistmise on leidnud näiteks ühe kooli õpilased ja õpetajad. Ja selle tulemusena ei asu läinud aasta Eestimaa ilusaim kool mitte Tallinnas või Tartus, vaid siin, meie maakonna metsade ja mägede vahel, Palal.
Riigi ehitamine pole nagu raudteejaama jõudmine
Alati pole kõik parem kui varem ja alati ei ole me tervemad, targemad ja rikkamad kui meie naabrid. Sellise põhimõttega on oma elu elanud, kurki kasvatades ja kala püüdes, ühe väikese valla rahvas Peipsi järve läänepoolseimas tipus, tulevase Euroopa Liidu idapiiril. Kasepää on selle valla nimi, kes on vaikselt oma asju ajades saanud vabariigi 85. aastal valmis oma lasteaia ja rahvamaja. Vanausuliste kloostrilegi on uus väljanägemine antud.
Hakka või uskuma, et nii oma asja ajades saavad meilgi vanad ja kobedad jalad alla. Film filmiks, aga laulda ja pilli mängida on eestlased läbi aegade armastanud.
Nii on laulu- ja tantsupeo korraldajad leidnud, et mais, Euroopaga liitudes, on laulvate ja tantsivate eestlaste esimeseks tööks istutada miljon puud. Kui te küsite, et kust tulevad sellised ideed, siis vastus on: Jõgevamaalt. Kassinurme hiies on juba loitsudki loetud ja kui puud saab õigeaegselt istutatud, võime kohtuda suvel UNESCO pärandiga laulukaare all või sellest lausa osa võtta.
Kui Eesti üks tuntuim tekstilugeja Ellu Puudist siit ilmast lahkus, ei võinud ta arvata, et tema juhendatavad ühes meie maakonna väikelinnas ennast Ellunägudeks kutsuma hakkavad. Eelmise aastal tüütasid nad hulga inimesi ära küsimusega, kes kardab Virginia Woolfi. Õnneks said nad vastuse sügisel, kui koju toodi mitu peaauhinda Eesti Harrastusteatrite festivalilt.
Maakonna elu muutsid veel paljud ja paljud sündmused, mis said alguse meie koolisaalidest, rahvamajadest ja spordiplatsidelt.
Ära unusta tundmatut võõrustada, ütleb Piibel, sest seeläbi on mõned teadmatult võõrustanud ingleid.
Riigi ehitamine pole nagu raudteejaama jõudmine. See pole nii, et jõuame ühel päeval kohale ja tunneme ülevoolavat õnnetunnet lõppjaama jõudmisest. Igal korralikul riigil tuleb alati uusi peatusi ja tegelikult, kas meie ilma selle lootuseta üldse teele asuksimegi. Arvatavasti mitte, sest maailma kõige raskem töö on mitte millessegi uskumine. Aga sellist ülesannet me ju endale võtta ei kavatse. Nii uhked oleme me, eestlased, vähemalt oma vabariigi sünnipäevapeol.
Jääb veel vaid üks küsimus, kas lipuga või liputa. Mulle meeldib lipuga, sest käimas on Eesti lipu aasta. Aga ärgu jäägu see teadmine ainult meie vahele?
