Rehepaplus töötute rahaga

Ilmselt mäletatakse praegugi, kui palju vaidlusi tekitas  kolm aastat tagasi vastu võetud ja üle kümne aasta ette valmistatud töölepinguseadus. Kokkuvõttes jäigi seadus tööandjakeskseks: muutis inimesest lahtisaamise kiiremaks ja odavamaks. Töötajate sotsiaaltagatised aga vähenesid, vallandamiskaitse nõrgenes. Vallandamisteate võib nüüd üle anda nii puhkuse kui haiguse ajal, lahti lasta ka SMS-i või meili teel.

 Meid pani  tol korral imestama, miks  küll ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid seadust nii vähe kritiseerisid ja vähesega leppisid. 

Kuid selles seaduses oli üksainus plusspunkt töötajale, mis oli saavutatud läbirääkimiste  tulemusena. Nimelt pidid töötuskindlustushüvitist hakkama saama ka need, kes lahkuvad töölt omal soovil või poolte kokkuleppel. Küll vaid 40 protsenti viimasest palgast ja vaid siis, kui oled töötanud neli viimast aastat, kuid asi seegi. Masu ja kärbete ajal lükati seda punkti edasi ja edasi, kuid rakendumine aastast 2013 oli seadusesse kirjutatud.

Nüüd aga tegid võimuparteid  IRL ja Reformierakond halba aprillinalja. Lubatud ja kauaoodatud hüvitis jääb üldse ära.  Vastav eelnõu on parlamendis läbinud juba ka esimese lugemise. Marko Pomerants, kes on üks seaduse autoritest, mainis, et selle seadusemuudatuse vastuvõtmise ajal oleks parem üldse saalist väljas olla. No miks seda siis nii pingsalt ikkagi läbi surutakse? 

Vabatahtlik – sunniviisiline  

Vabatahtlikult ja poolte kokkuleppel lahkujatele hüvitise määramist peeti oluliseks, kuna eeldati, et paljudel juhtudel võib tööandja mõjutada töötajat omal soovil töölt lahkuma. Pole harvad juhtumid, kui tööõhkkond muudetakse talumatuks ja töötaja sunnitakse avaldust kirjutama.

Nüüd arvavad seadusemuutjad, et tol korral viidatud argument on puudulik ja et puudub põhjus eeldada, et töölt lahkutakse tööandja sunnil. Ühtlasi toonitatakse vajadust tagada töötuskassa jätkusuutlikkus. Muudatusega on isegi nii tuli takus, et ei usaldatud seda jätta sotsiaalkomisjoni hooleks, kelle valdkonda tööseadusandlus kuulub. Ju kardeti liigset sotsiaalsust ja töötajate huvide eest seismist. Eeldati, et õiguskomisjonis on seda lihtsam tuimalt läbi suruda.

Piinlik oli kuulata demagoogiat sellest, et töötukassas ei jätku uueks hüvitiseks raha. Kui töötus peaks isegi 100-protsendiliselt kasvama, kuigi seda ei juhtu, jätkuks kogutud rahast ja jääks ülegi, sest  reserv on kahekordselt täis. Isegi kui tööpuuduse tipphetkel oleks maksu 4,2 protsendilt   kolmele langetanud, oleksime me ka selles olukorras reserve juurde kogunud. Ega siis muidu poleks valitsus töötukassa suuri reserve —  350 miljonit eurot töötajate ja tööandjate ühiselt kogutud raha —riigistanud ehk endale kahmanud. Ammu oleks võinud töötukindlustusmaksu vähendada.  Enne euro tulekut palus valitsus tööandjatelt luba makset tõsta, et riigireserve rohkem näidata, ning lubati see hiljem tagasi langetada. Seda aga ei tehtud.

Rahvale oleks see tähendanud üle miljardi krooni kättejäämist. See oleks käibesse läinud ja majandust elavdanud. Tegelikult oli  valitsusel vaja töötutele mõeldud raha võõrandada selleks, et eelarve kehva seisu varjata ja selle rahaga eelarveauke lappida. Seletuskirjaski on öeldud, et see raha läheb riigi likviidsuse tagamiseks.  Võime otse välja öelda, et Ansipi valitsus laenas töötutelt inimestelt raha. Lausa piinlik lugu. 

Leplikkusest üldrahvaliku streigini  

Sellest polnud veel küllalt. Koalitsioon mõtles töötajate huvide kitsendamiseks välja ka kollektiivlepinguseaduse muutmise eelnõu. Probleem pole selles, et kollektiivlepingu tingimusi,  näiteks palga suurust, töötundide hulka jm. saab tööandja ühepoolselt muuta  kuus kuud pärast lepingu lõppemist. Töötajate ja ametiühingu väga ühene nõue oli, et kollektiivlepingu lõpetamise protsessi kaasataks ka riiklik lepitaja. Sellepärast, et töövõtja on töösuhetes nõrgem pool  ning tänases Eestis on sotsiaalne partnerluskultuur veel välja kujunemata. Just neutraalne institutsioon peaks otsustama, missuguses ulatuses ja tingimustega leping lõpetatakse. Sellest ülivajalikust ettepanekust sõideti koalitsiooni häältega justkui tankiga üle. Keskerakonna ettepanekust seaduseelnõu menetlusest välja lükata jäi puudu vaid mõni hääl.

Miks üldse töösuhteid seadustega reguleerida, kui saab kokku leppida kollektiivlepingus endas. Näiteks Põhja­maade tööõiguses on enam kui saja aastaga sügavalt juurdunud tava, kus töösuhteid reguleeritakse just kollektiiv­lepingutega.

Ka Euroopa Sotsiaalharta praktika järgi peab liikmesriik looma sotsiaaldialoogiks soodsa  kliima ja  suunama osapooli kokkulepete sõlmimisele, mitte aga nende lõpetamisele, nagu praegu tehakse.

Nagu näete, on IRL ja Reformierakond taas kord mitme seadusega pankurite ja peamiselt välismaiste rahajõmmide huve kaitsnud. See kibe tõde on paljude inimeste silmad avanud ja küllap on just töötajate huvide pidev eiramine ka inimesed tänavatele toonud.  

i

MARIKA TUUS – LAUL, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, Keskerakond

blog comments powered by Disqus