Riigi kohus on tagada kõikides Eesti regioonides soodsad arengueelised.
Eesti regionaalpoliitikas on aegade jooksul tehtud nii head kui ka halba. Mõnigi kord on püütud rahvast kindlamalt allutada teatud huvirühmadele või poliitilist kasu lõigata, mitte aga erinevate regioonide rahva huve kaitsta.
Reformid jäetakse pooleli
Reformide või nende ideede varjus on jäänud või jäävad osaliselt lahendamata sisulised probleemid ja olulise osa inimeste vajadused.
On juhtunud, et reformid on läbimõtlematuse, ebareaalse teostamatuse pärast jäänud pooleli, rahva raha on aga kulutatud. Paljuräägitud kokkuhoiu asemel võib strateegia puudumisest johtuvalt tulla järjest suuremaid kulutusi ja tihti pole selge, kas kokkuhoid on omaette eesmärk või kaasneb sellega ka inimeste vajaduste rahuldamine.
Reformide tegemine on vaja viia võimalikult teaduslikele alustele, et Eesti eri piirkondades kujuneksid välja normaalsed elukeskkonnad ning toimuvad muutused oleksid arusaadavad ka rahvale. Kahjuks seda tihti tunda ei ole.
Kõigepealt oma kodu korda
Huvitav on lugeda tänavu 12. aprilli Postimeest, kus artiklis ?Parts: Tallinn arvestagu üldplaneeringut? märgib peaminister Juhan Parts, et viivitamatult tuleb paika panna Tallinna arusaadav üldplaneering, et kuidas me ometi pealinna ja selle lähipiirkondade terviklikku arengut näeme.
Lugupeetud peaminister. Seda, mida Teie õpetate Tallinna Linnavalitsusele, on vaja iga valitsuse poolt läbiviidava juures. Näitlikult öeldes. Alati kehtib põhimõte ? enne, kui lähed teisi õpetama, kuidas kodu korrastada, tuleb oma kodu korda teha. Või arvate Teie teisiti?
Pealinn riisub koore
On avaldatud arvamust, et Tallinn peab teisi piirkondi üleval ja see olevat ebaõiglane. Samal ajal on ju teada, et osa vabariigi regioone hääbub. Kõikidele on ju teada, et Tallinn võtab teistest piirkondadest ära tööjõu paremiku. See aga on üks põhiline komponent edukaks arenguks majandus- ja sotsiaalsfääris.
Pole saladus, et sarnaseid protsesse toimub ka mujal, kus uuremad keskused võtavad väiksematest, mis võtta annab. Tulemuseks on, et Eesti lõhestumine pidevalt suureneb. Jääb tunne, et probleemidele ei püütagi lahendusi leida või vähemalt leevendust otsida.
Osadel poliitikutel ja riigiametnikel puudub minu arvates riigi juhtimisel vajalik oskus või vastutus oma ülesannete täitmise eest, vastutus rahva ees.
Riigiasutused peaksid tehtu eest ka vastutama
Pehmelt öeldes ? nii mõnigi kord tehakse midagi kuidagi ära ja alles siis hakatakse mõtlema, mis välja tuli. Kui mõnel juhil läheb töökohal kehvasti, siis mõnigi kord toimub üks kahest: kas ta töötab silma pilgutamata edasi või pannakse veelgi paremale ametikohale. Seal saab jälle rahulikult rahva raha kulutada. Kuidas panna kõik riigiasutused ja sealsed töötajad vastutama tehtava eest?
Reformide läbiviimisel tuleb arvestada, et iga regioon, haldusüksus oleks terviklik selle sõna otseses mõttes. Samal ajal on tähtis, kuidas see on seotud teiste piirkondadega, mis tähendab nende omavahelist seost. Ei tohi eirata piirkonna ajaloolisi traditsioone, asukoha iseärasusi.
Riigivõim viiakse rahvast kaugemale
Hirmuäratav, et Eestis on poolenisti plaanipäratult kujunenud välja nn toimealad, need tehti nii mõnede ministeeriumide ametnike pool. Nüüd peab tekkinud olukorda hakkama mõneti tagantjärele uuesti korrastama. Tundub, et samal ajal puuduvad vähemalt osaliselt teaduslikud põhjendused, miks üks või teine asutus ühte või teise toimealasse paigutati jne.
Teadmata on selle tagajärjel elanike poolt tehtavad tulevikukulutused, teenuste kättesaadavus jne. Kas ka neid ei peaks rohkem arvestama?
Samal ajal pole ajakirjandust lugedes ja teisi infoallikaid kuulates minule ja küllap ka paljudele teistele vajalikul määral selge, milliste ametite koondamine ühte või teise toimeala keskusse on otstarbekaks peetud, mida see kaasa toob.
Meil on aastaid räägitud riigivõimu rahvale lähemale toomisest. Kas praegu ei toimu mitte vastupidine protsess?
Mingeid uuringuid pole tehtud
Muutuste elluviimine peaks loogiliselt algama eelnevate teaduslike uuringutega, kus tehakse selgeks, kuhu me toimealad kujundame, kas neid on üldse vaja või on hoopis alternatiivseid variante, milliseid ressursse on meil selleks vaja, kes vastutab reformi edukuse eest, missuguses järjekorras antud töid tehakse, millist informatsiooni on selleks vaja, mitu toimeala oleks Eestis otstarbekas välja kujundada, millised seosed saavad siin olema vabariigi valitsuse, maakondade, linnade, valdadega jne.
Kuidas antud uuringutega on reaalselt tegeldud või tegeldakse? Kas praegu pole isegi ebaselge, mitu toimeala peaks olema, missugused maakonnad ühte või teise toimealasse peaksid kuuluma?
Võib olla on selleks vaja muuta isegi maakondade piire? Mehhaaniline maakondade arvamine ühte või teise toimealasse võib osa elanike jaoks anda negatiivseid tulemusi.
Segadused erinevates valdkondades võivad tähendada ebaökonoomsust, ebaefektiivsust mitte ainult rahaliselt, vaid ka teenindusest lähtudes. Strateegia puudumine võib tähendada tagasipöördumist osaliselt aga võib-olla ka täielikult vana struktuuri juurde.
Reformi mõte saab olla ju üksnes teatud ametiasutuste koondamine logistiliste tõmbekeskuste juurde, et selle tulemusel paraneks avalike teenuste kvaliteet.
Arvan, et seniselt toimunud nn reform on toonud ja toob edaspidigi korvamatut kahju. Esimesed negatiivsed signaalid selles valdkonnas juba ilmnevad. Nii kirjutas Tartu Postimehes tänavu 24. märtsil ajakirjanik Nils Niitra: ?Jõgevalased otsivad Tartust paremat elu. Varem tähendas maakonnakeskuseks olemine Jõgevale ka kohaliku tõmbekeskuse staatust. Nüüd asub tõmbekeskus Tartus. Suurele osale jõgevamaalastest pole Jõgeva üldse enam mingi keskus.
Jõgeva linnapea Viktor Svjatõsev tunnistab samas, et riigiasutuste koondamine Tartusse on Jõgevalt töökohti ära viinud.
Linnad ja külad tühjenevad
Kindlasti on samalaadseid ja teisigi probleeme tekkinud ka mujal. Tulemuseks on elanikest tühjenevad linnad ja maakohad. Eelkõige tähendab see kõrge kvalifikatsiooniga kaadri lahkumist. Kas riik ei oleks pidanud enne reformidega alustamist mõtlema, kuidas selliseid probleeme leevendatakse? Missuguseid meetmeid tuleks selleks rakendada, et luua juurde uusi töökohti, mis eeldavad ka kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu?
Toimealade loomine võib tekitada juurde ääremaid, mis jäävad veelgi enam arengust maha. Järelikult on senine riigivõimu tsentraliseerimine hirmutava iseloomuga. Vähemalt osas teiste algatatud reformides on olnud ja on senini tõsiseid probleeme, tulenedes eelkõige vajaliku strateegia puudumisest. Neid teemasid aga on otstarbekas käsitleda omaette.
ALLAN METSA, majandusteadlane
