Pikki aastaid muusiku- ja sõjaväelaseleiba söönud Raino Kubjas jõudis vaimulikutöö juurde tõepoolest suhteliselt küpses eas.
?See oli, nagu vaimulikus ringkonnas öeldakse, jumala juhtimine: ma ise ei teinud sellele teele pöördumiseks küll midagi,? ütles Raino Kubjas.
Teoloogiat õppima läks ta tegelikult abikaasa “jälgedes”: Kristi Kubjas asus nimelt 1997. aastal õppima EELK Usuteaduse Instituudi juures korraldatud üldteoloogilisel kursusel ja esimeselt sessioonilt naastes oli ta nii suures vaimustuses, et Raino Kubjas otsustas kursusega tagantjärele liituda. Järgnesid õpingud Usuteaduse Instituudi põhikursusel ja Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris. Diakoniks ordineeriti ta aga juba seitse aasta tagasi ja sestpeale tegutses ta kaplanina Eesti Kaitseväes, täpsemalt Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljonis, kus ta 1993. aastast peale teeninud oli.
Kaplani ametist ei tea tavainimene just palju. Raino Kubjase sõnul on kaplan ühest küljest usuõpetuse õpetaja: kui koolides usu- või õigemini usundiõpetuse kohustuslikuks muutmise üle käib aastatepikkune poleemika, siis Eesti Kaitseväes muudeti see kohustuslikuks juba kaheksa aastat tagasi. Küsimusele, kas ajateenijad selle vastu ei protesti, vastas Raino Kubjas:
?Vastupidi! Pigem avastavad paljud usundiloo näol enda jaoks huvitava ja vajaliku ni?i, mida nad kirjandus-, kunsti- ja muusikaloo kõrval senini ei teadnudki eksisteerivat.?
Teisest küljest on kaplan pataljoni ülema nõuandja kultuuri ja religiooni küsimustes ning hingehoidja, kelle poole kaitseväelased oma muredega alati pöörduda võivad.
?Ära tuli kuulata nii tõsiseid kui ka naljakaid asju,? meenutas Raino Kubjas. “Kes kaebas, et pruut jättis maha, kes kurtis selle üle, et kaitseväes kartuleid koorima ja sokke pesema peab. Raskemad probleemid olid tihti koduste asjadega seotud: kellel vajasid eakad vanemad abi, kellel oli vaja hädalised põllutööd ära teha. Selliste murede leevendamiseks aitasin poistele ülemustelt linnalube ja puhkusi välja kaubelda. Ent lahendada tuli ka sõdurite ja allüksuste ülemate vahelisi arusaamatusi.?
Hinnatud mees
Kaplanid on Raino Kubjase sõnul kaitseväelaste seas väga hinnatud: just sellepärast, et nad on nagu piksevardad, kes väeosasiseseid pingeid maandavad, aga ka sellepärast, et neil on kohustus pihisaladust hoida ja nad tõepoolest ka täidavad seda kohust.
?Ka siis, kui keegi tuleks kaplani juurde ja ütleks, et ta on inimese maha löönud, ei jookseks kaplan politseisse,? ütles Raino Kubjas.
Kaplan peab ka jumalateenistusi: kui võimalik, siis lähimas kirikus, kui ei, siis kasvõi kasarmus. Kuperjanovi pataljonis tuli kaplanil luterlaste kõrval pidada jumalateenistusi ka näiteks õigeusklikele. Ja rääkida vajaduse korral asjad selgeks jehoovatunnistajatega, kes ei tahtnud relva kätte võtta.
?Ma küll ei tea, kas see minu teene on, aga kahest minu ajal Kuperjanovi pataljonis teeninud noormehest on nüüdseks saanud vaimulikud,” ütles Raino Kubjas. “Kui aga Tallinnas või
Tartus liigun, tuleb üsna sageli ette, et mõni noormees, kelle näo mina juba äragi olen unustanud, eemalt rõõmsalt hõikab: ?Kaplan Kubjas!? ja terekätt andma tuleb.?
Pool Võrumaad tunneb aga tegelikult Raino Kubjast kui dirigenti: ta juhatas kuus aastat Kuperjanovi pataljoni puhkpilliorkestrit ning selle aja jooksul sai mängitud koolide ja mälestuskivide avamisel, spordivõistlustel, Kaitseliidu üritustel ja kus iganes.
?Kui kultuurikeskuse orkestri kokkusaamisega oli igavene tegu, siis meie olime tund pärast telefonikõnet kohal,? ütles Raino Kubjas muiates.
Kogu orkestri eksisteerimisaja tahtis ta selle kutseliseks muuta, st pillimeestele palga välja kaubelda, aga paraku ei õnnestunud see tal ühegi valitsuse ajal. Küll aga teenis oma liigse aktiivsusega selles vallas paar käskkirja ja noomitust…
Nagu kodus
Kuna nooremohvitseri “laeks” on kaitseväes tavaliselt viiskümmend eluaastat, nooremleitnant Raino Kubjasel oli aga turjale kogunenud rohkemgi, arvati ta kolm aastat tagasi reservi. Samal ajal pakuti talle aga Tori koguduse diakoni kohta. Tori kirikus, mis on teatavasti Eesti sõjameeste mälestuskiriku staatuses, ta kaks ja pool aastat teeniski, kuni tänavu kevadel sealt omal soovil lahkus ? selleks, et saada rohkem vaba aega diplomitöö kirjutamiseks. Kuna ta aga kohe metodisti seminari lõpetamise järel asus õppima EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminaris, vajas ta praktikakogudust. Ja seminari juhataja soovitas talle Laiuse kogudust, kust õpetaja just lahkunud oli. Kui pastoraalseminar tuleval suvel läbi saab, diakon Raino Kubjasest täieõiguslik, ehk nagu rahvas ütleb, ristiga õpetaja.
Kuigi Raino ja Kristi Kubjas tulid Laiusele alles oktoobris, tunnevad nad end siin nagu omas kodus.
?Mul oli siia väga hea tulla, kuna mul on siin ees palju sõpru ja tuttavaid ? alates Jõgeva koguduse õpetajast Valdo Reimannist, kellega me Võru-aegadel tihedat koostööd tegime,? ütles Raino Kubjas. “Valdo Reimann teenis siis nimelt Rõuge kogudust ja mina olin Rõuge kirikule alluva Ruusmäe abikiriku diakon. Ka kaplanitel peab olema nimelt teenimiskoht mõne koguduse juures. Lisaks sellele on mu Tartu Muusikakooli aegne kooliõde Silvi Tanilov siinsamas Laiuse koolis muusikaõpetaja ja koolivend Vello Pütsep Kuremaal kultuurijuht. Nooruses mängisin aga innukalt jäähokit ja käisin sageli Jõgeval võistlemas.?
Niite, mis Kristi Kubjast siinse kandiga seovad, on veel rohkemgi. Tema vanaisa Riho Stahlberg-Terasmaa oli enne sõda Jõgeval koolijuht ja Kaitseliidu propagandapealik.
“Ma ei taha Pärnumaa rahva kohta midagi halba öelda, aga siinse rahva keskel tunnen ma ennast kodusemalt,? ütles Raino Kubjas. “Kui Pärnumaal tuli vallavanema juurde minnes juba kaugelt müts maha võtta, siis siin läksime nii maa- kui vallavanemaga kohe sina peale üle. Ja igasugust abi on pakkunud nii koguduse juhatuse liikmed kui ka need, kel kirikuga vähematki pistmist pole.?
Hindab aega
Pastoraadihoone paraku uusi elanikke just väga külalislahkelt vastu ei võtnud. Kuna elektriküte, millele hoone omal ajal üle viidi, on praeguseks üle mõistuse kalliks läinud, on suurem osa hoonest ammu kütmata seisnud ning niiskuse tõttu hallitama ja kõdunema hakanud. Tänu valla abile on nüüdseks gaasitoru seinas ja peatselt viiakse pastoraat üle gaasiküttele. Pastoraadi ja kiriku mitukümmend aastat vanade eterniitkatuste asemele uute projekteerimise ja ehitamisega ei ole ei projekteerijad ega ka muinsuskaitse nõus enne tegelema, kui mõned hoonetele ohtlikus läheduses kasvavad pärnad maha on võetud. Mille jaoks keskkonnateenistus aga luba ei anna, enne kui ekspertidest koosnev komisjon seda vajalikuks pole tunnistanud.
?Aga kes on eksperdid, kes komisjoni kokku kutsub ja millal see juhtub, seda ma keskkonnateenistusest tulnud kirjast välja ei loe,? ütles Raino Kubjas ja tunnistab, et tema sõjamehe otsekohesuse ja konkreetsusega selline asjaajamisstiil kokku ei lähe. Ja raske on tal suhelda ka inimestega, kes katteta lubadusi jagavad, kokkulepetest kinni ei pea ja kella ei tunne.
Elus ? nii muusiku-, sõjaväelase- kui ka vaimulikuelus on Raino Kubjas kokku puutunud igasuguste inimestega ja sattunud igasugustesse olukordadesse. Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadiorkestri koosseisus rändas ta läbi näiteks peaaegu kogu Nõukogude Liidu. Välismaale ju siis ei lastud. Komimaa pealinnas Sõktõvkaris, millel oli muu maailmaga praktiliselt vaid lennuühendus, jäid nad kunagi kaheks nädalaks tormivangi, sest lennuilma polnud.
?Et raha pidi meile postiga saadetama sellesse asustatud punkti, kuhu me tormi tõttu ei pääsenud, said meil varsti taskud tühjaks,? meenutas Raino Kubjas. “Kohalik rahvas õnneks halastas meie peale ja toitis meid ? kas niisama või pillimängu eest. Lõpuks pidin aga söögiraha saamiseks ikkagi kohalikus kõrtsis oma saksofoni huuliku maha müüma.?
Muusika kõrval, mis Raino Kubjast ja tema elu jooksul kümneid koore juhatanud kaasat Kristit ühendab, on neile mõlemale südamelähedane ? nii imelik kui see ka pole ? kalapüük.
?Talvel istun Pärnu lahel või Peipsil, suvel käime kalal Kristiga kahekesi. Siis läheb tema minust rohkemgi hoogu. Mina ütlen: ?Kell on kaksteist, kuu juba paistab, lähme ära,? aga tema ütleb vastu: ?Ei saa, ahven võtab!?,? naeris mees.
Tema kalahullust silmas pidades polegi imelik, et tal on tulevikus plaanis rahaallikaid otsida, et kiriku juures olevad tiigid puhastada ja sinna karpkalad sisse lasta. Külarahvale see mõte meeldib, sest korras tiigi kaldale võiks kõlakoja püsti panna ja peoplatsi rajada.
Esimese asjana taaskäivitasid Kubjased aga koguduse koori, kuhu tuli Laiuse ümbrusest ja Kuremaalt oma paarkümmend lauljat. Torist saabunud abiväega tugevdatud koor andis möödunud pühapäeval juba oma esimese kontserdi.
?Minul pole kombeks iga noodipojakest taga ajada, palju tähtsamad on minu meelest musitseerimise sära ja kirkus ning vaimustumine ja vaimustamine,” avas Kristi Kubjas oma muusikalised põhimõtted.
Raino Kubjas aga usub oma Kuperjanovi pataljoni kogemuse põhjal kaljukindlalt, et usundiõpetus tuleks koolidesse sisse viia, sest see paneks noored inimesed teistmoodi mõtlema.
“Kümmet käsku peetakse iseenesestmõistetavaks ning isegi ilgutakse nende üle, ent tegelikult tuleb neid inimestele, eriti noortele inimestele pidevalt meelde tuletada ? selleks, et nad nende eiramist normaalseks pidama ei hakkaks. Kui me kümmet käsku õigel ajal meelde tuletaksime, ei oleks meil võib-olla pärast tarvis kulutada miljoneid AIDSihaigete ja narkosõltlaste raviks.”
RIINA MÄGI
