Põltsamaa kultuurikeskuse galeriisse üles pandud ekspositsioon koosneb põhiliselt suureformaadilistest abstraktsetest õlimaalidest, millest enamik valminud seoses õpingutega Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Ühest küljest tähistabki Põltsamaa kunstiseltsi eestvedaja ja kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja isiknäitusega seda, et ta maalija ja maalingute restaureerija diplomi kätte sai, teisest küljest tähistab ta sel moel oma hiljutist juubelit.
Tartu kunstikooli ei lõpetanud Ethel, tõsi küll, esimest korda, ent teatud teetähiseks kujunes see talle ikkagi.
“Enne kunstikooli minekut olin kunsti alal Põltsamaa targim inimene, aga nüüd tean, et ma midagi ei tea,” ütles Ethel muiates ja jätkas natuke tõsisemalt. “Päris kasulik on pärast mitmekümneaastast vaheaega taas koolikeskkonnas ja õpilaserollis olla. Tehnilises mõttes sain väga palju juurde ja mõttelaad muutus ka omajagu. Selliseid filosoofilisi alltekste, nagu nüüd, mul eelmisel isiknäitusel küll veel polnud.”
Baturin ja Mudist
“Kokkupuude” on keskmisest kunstinäitusest tekstirohkem. Osalt on see kooli “süü”.
“Abstraktsed maalid võiksid tegelikult ka suisa allkirjadeta olla,” ütles Ethel. “Ent kunstikooli lõputöö kohustuslikuks koostisosaks on paraku 25 000 tähemärki taieseid lahtiseletavat teksti. Midagi väga isiklikku ma kirjutada ei tahtnud: see tekitaks minus liiga suure ebamugavustunde enesepaljastuse pärast. Seepärast pidasin paremaks tekstid tarkadelt meestelt laenata.”
Enamiku maalide allkirjad on Ethel laenanud Nikolai Baturinilt, kes on üks tema lemmikkirjanikke. Baturini raamatutest oli ta väljakirjutusi teinud ka varem, “Karu südant” ei saanud aga üldse lugeda, ilma et pliiatsit-paberit käeulatuses poleks olnud: nii tihe ja sõnamänguline oli see tekst tema meelest.
Nii et allkirjad “Looduse ükskõiksus ei ole solvav”, “Suud avas vähem, sõnu kaalus rohkem”, “Tulid palumata, läksid ajamata”, “Alles õppis irooniat” jne olid olemas ammu enne seda, kui sündisid vastavad maalid. Allkirjade mõttetihedad laiendused (näitusel on need kursiivkirjas) pärinevad kunstnik Peeter Mudisti raamatust “Ratsukäik”.
“See kõlab küll veidike ülbelt, aga mulle sobib Mudisti elufilosoofia,” ütles Ethel.
Õigupoolest oleks huvitav teada, kas Mudistile Etheli maalid ka sobivad, st kas ta aktsepteeriks seda, missuguse visuaalse tulemuseni Ethel tema filosoofilistest mõtteavaldustest tõukuvalt on jõudnud. Allakirjutanu arvates on tulemus huvitav, aga omas abstraktsuses raskesti kirjeldadav. Ühe iseloomuliku võttena on autor kasutanud lõuendisse aukude ja pragude tekitamist. Narmendavast praost paistab teine maalikiht. Jääb mulje, nagu oleks olulisem osa maalist tegelikult peidus. Aga võib-olla ongi?
Au tööle!
Üldise abstraktsuse keskel võib siiski näha ka mõningaid väiksemaid konkreetsete kujunditega kaetud pildipindu. Näiteks neljast tahvlist koosneva kompositsiooni “Kas vaimne pühadus või pühalik vaimsus” üheks koostisosaks on Etheli maalitud koopia A. Mantegna “Päästjast”. Kristust kujutava munatemperatehnikas taiese maalis Ethel üht kooliaegset õppeülesannet täites. Kohustuslik koolitöö on ka teine näitusel olev koopia ? B. E. Murillo “Meloni- ja viinamarjasööjad”.
“Koopiad panin välja selleks, et rahvas näeks, et ma ikka maalida oskan,” itsitas Ethel, vihjates sellele, et Põltsamaa-suguses väikelinnas ei pruugi just palju olla neid, kes ka abstraktset maali hinnata oskavad.
Äratuntavaid detaile ? akrüülmaalitehnikas autoportree ja kolm autorit kujutavat kipsbareljeefi ? leiab veel iroonilise alltekstiga kompositsioonilt “Au tööle!”.
“Bareljeefid kukkusid mul välja kuidagi sotsrealistlikud, nii et päris tõsimeelselt eksponeerida poleks ma neid saanud,” ütles Ethel. “Aga sellise lõbusamat sorti taiese sai neist kokku panna küll ning siin, kultuurikeskuse fuajees Nikolai Korma?ovi tööteemalise sotsrealistliku sgrafiito taustal on seda paras eksponeerida.”
Lustakal taiesel on siiski ka oma mõte. Viimasel ajal on Ethel nimelt kohanud nii mõndagi inimest, kelles nende töö vähene tunnustamine kibestust tekitab.
“Minu taies võiks olla neile eeskujuks,” ütles Ethel muiates. “Kui sotsialismi ajal jagati igasugu punalippe ja aukirju, siis nüüd on inimese kiitmine jäänud üsna tema enda asjaks. Ja kui keegi ikka tunneb, et teda avalikult piisavalt ei tunnustata, tehku endalegi koju selline personaalne autahvel või püstitagu lausa monument.”
Ethel Hakkaja kokkupuuted elu ja inimestega, sealhulgas tarkade meestega nagu Baturin ja Mudist, on andnud vägagi huvitava tulemuse.
“Ma sain alles nüüd aru, kui hea ja ainulaadne kunstnik on Ethel Hakkaja,” ütles Põltsamaal elav kirjanik ja kunstisõber Henn-Kaarel Hellat.
RIINA MÄGI
