Puit on ilus, plastikumaania läheb üle!

Vastab AS Acropolise restaureerimistööde juhataja Itta Arak

Miks peaksid inimesed restaureerima oma vanu aknaid ja uksi, selle asemel, et osta uusi plastikaknaid ja plekkuksi?

Kui sul on või sa ostad vana maja, siis on ju ometi ilus, kui tal on ka vanad silmad peas.

Vanu aknaid tasub restaureerida juba sellepärast, et kui see aken on sul seal juba 100 aastat ees olnud ja me kohendame selle ära, parandame teda, siis ta seisab veel 50 aastat kindlasti ees. 

Millisel määral peab restaureeritav aken alles olema, et te sellega tegelema hakkaksite?

Me tuleme kohale ja vaatame üle. Kui aken on üleni mäda või pole üldse tegemist originaalaknaga, siis me ei restaureeri. Muidugi te võite ka uued aknad tellida, aga siis mu soovitus on, need peavad olema puidust, kindlasti kititud, mitte liistuga klaasitud. 

Kas ja kus üldse tehakse uusi kititud aknaid?

Enamjaolt on uued puitaknad ikka liistuga, mõned üksikud meistrid oskavad veel kittida. Kui kitt värviga katta, siis ei lähe vesi vahele. Kui paned liistu, imbub vesi varem või hiljem sinna vahele ja aknad mädanevad ikka ära. 

Kas vanad, restaureeritud ja kititud aknad püsivad oluliselt kauem kui uued, liistuga puitaknad?

Ma ei tea uute kohta suurt midagi ütelda, aga meie restaureeritud aknad kestavad hea kohtlemise korral pool sajandit kindlasti. 

Kui kaua teie firma on restaureerimisega tegelenud?

Restaureerimistöödega alustasime 2003. aastal. Restaureerime praegu põhiliselt uksi ja aknaid ning nende juurde kuuluvaid puitdetaile. Meile on pakutud kordategemiseks ka mööblit.  

Kustkandist on teile tellimusi tulnud?

Meie kliendid on üle Eesti. Raikküla mõisast, Pärnust, Sindist, Tartus oli hiljuti hea tellimus Kitzbergi tn 1, kus tegime terve maja aknad. Ühe või kahe akna pärast me kaugele ei hakkagi sõitma, meie inimesed elavad ju Viljandis ja ka kliendid on põhiliselt Viljandist ja ümbrusest.

Meil on Viljandis tööd ja me oleme kohalik firma. Meie töömeestel on pered kodus, paljudel väiksed lapsed. Vaatame, et nad jõuaksid ikka õhtuks koju. Praegu on meil käsil Olustvere mõisa viinaköögi uksed. Ka Põltsamaale poleks meil liiga kauge tee. 

Kuidas klient saab aru, kui vana on vana? Millal on mõtet teid kohale kutsuda?

Kutsuda on mõtet siis, kui hakkate aknaid vahetama. Ega alati ei pea just meid kutsuma, võib kutsuda ka kohaliku muinsuskaitseinspektori või muu spetsialisti, kes vaatab üle ja ütleb, kas aknad on restaureeritavad. Kui pole, siis tellige uued.

Kui majal on varem olnud puitaknad, siis tasub ikka restaureerida. Kurb on vaadata, kui keegi vanale majale plastiku ette paneb. Kui vanal majal on vana aken ees, siis on ilus vaadata. Uute majade puhul pane ette, mis tahad.  Aga puitaken on ilus ja plastikumaania läheb üle. 

Kui majal on enamasti vanad aknad, aga kaks on sobimatud ja tahaks ühtemoodi, kust siis tellida?

Puidutöömeeste käest. Meil on paar meest, kellega teeme koostööd, tellime neilt raamid, ise aga klaasime, kitime ja värvime. Tellime neilt raamid vana raami järgi. 

Ka ukseliistud ja kõik muu puuduva saame me juurde tellida. Me näeme vaeva, leiame töömehe, aga teeme kõik, et vanast hoonest saaks taas tervikorganism. 

Mis on põhilised küsimused, mida kliendid teile esitavad?

Kas tasub restaureerida ja mis maksma läheb. 

Restaureerimine pole ju kallim kui uue tellimine?

Palju sõltub mõtteviisist: arvatakse, et kõik peab olema nagu uus – ühesõnaga klants. Olgu, ta saab selle, aga see pole enam see. Uus ei ole sama väärtuslik kui vana, kuigi töötunde kulub rohkem: mõni lohk või midagi, mis on eriline just selle akna või ukse juures, annab talle isikupära ja peab olema näha.

Kui aga klient ikka tahab, siis ta saab meie käest muidugi ka klantsi. 

Üha enam ju soovitakse hoopis, et uus muudetaks vanaks.

Ka meilt on tellitud n-ö vanutamise teenust. Teeme siis natuke mõlke sisse, et ei jääks näha, kus on välja vahetatud osa.  

Saate palju tellimusi vanalinna kaitsealalt, kus on hoonetel kindlad värvipassid. Kes need koostab ja kuidas omanikud tööga rahule jäävad?

Lossi 4 oli selline välisuks, mille tegime valmis, aga omanikule see ei meeldinud. Need sinised täpid käisid talle lausa närvidele. Ühel õhtul kell 9 helistas ta mulle ja kiitis, et Tallinna kunstnikud käinud ust vaatamas ja välismaalased ka. Sellest peale polnud nende siniste täppidega enam probleemi.

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus