Kui suvel maaliti portselani klaasikojas värske õhu käes, siis hilissügisel tuli mõistagi kinnisesse ruumi kolida. Ulualust saadi lasteaiamaja esimesel korrusel paiknevas nn Tootsi toas. Koos käidi kahel õhtul nädalas. Kui meie ühel jõulueelsel kolmapäevaõhtul Tootsi tuppa sisse astusime, valitses seal niisugune vaikus, nagu oleksid kümmekond toasviibijat üksteisele võhivõõrad. Või nagu poleks nad üldse naised.
“Kui kõik töösse süvenevad, ongi meil siin hiirvaikus. Kui üksteise töid üle vaatama ja arvustama hakkame, jätkub juttu, nagu öeldakse, kauemaks,” seletasid naised.
Tõsi: ka töösse süvenenult vahetatakse üksikuid lauseid. Näiteks küsitakse üksteiselt värvi. Pole ju mõtet ise uut värvi segama hakata, kui teisel sama tooni valmis segatuna paletile järele jäänud. Portselanivärvid on purgikestes nimelt pulbri kujul, millest vett ja õli lisades paraja konsistentsiga ollus tuleb segada. Eri värvi pulbreid sisaldavatel purgikestel on küljes väga erinevad hinnad. Eriti kallis on muidugi kullavärv.
“Mis siin on ? tilgake mustendaval põhjal, aga maksab 357 krooni,” ütles Palamuse Gümnaasiumi kunsti- ja käsitööõpetaja Eha Kuuskmäe, kes parasjagu taldrikule kuldseid luuleridu kirjutas. Lumelillekesest kõnelevad värsid pärinesid Juhan Liivilt.
Erinevalt seltsikaaslastest oli Eha portselanimaali alal käe juba varem valgeks saanud: ta oli seda proovinud Tallinna Pedagoogikaülikooli juures korraldatud täienduskursustel. Ja joonistajakäsi oli tal kui kunstiõpetajal niigi kindlam. Sestap polnud ime, et ta kursuse jooksul üsna palju töid valmis jõudis. “Süües kasvab isu,” kommenteeris ta ise oma loomeviljakust. Nagu teistelgi, seisid ka temal kõigi tööde puhul silma ees kindlad inimesed, kellele need oli plaanis kinkida: jõulud olid ju tulemas. Kaks ilvesepildiga taldrikut olid näiteks mõeldud Ilvese perekonnanime kandvatele lapselastele.
Loominguline spikerdamine
Loomad kujunesid kursuslaste hulgas üldse populaarseiks: Heidi Kärmas tegi näiteks ahviaastal sündinud lähedasele kinkimiseks ahviga taldriku ja Lia Puusepp lõvi tähtkujus sündinud pojale lõviga taldriku. Nii et “Loomade elu” kopsakas köide ei seisnud laual sugugi juhuslikult. Ideid nopiti ka ilusate piltidega lasteraamatutest, postkaartidelt jne. Raamatu- ja postkaardijoonistuse portselanesemele kandmiseks võeti appi spetsiaalne pliiats.
“Jajah, ega me nüüd nii head joonistajad ikka ei ole, rohkem ikka head kopeerijad,” ütles Lia Puusepp.
“Kui siin pildiraamatutest ja fotodelt “spikerdada” ei saaks, siis poleks ma siia tulla julenudki, lisas Palamuse Gümnaasiumi õppealajuhataja Merike Teppan, kel parasjagu oli pooleli oma kodumaja kujutav seinataldrik.
“Aga see on tegelikult n-ö loominguline spikerdamine,” täpsustas Eha Kuuskmäe. “Kuigi idee võetakse mujalt, annab kompositsioonile lõpliku kuju ikka igaüks ise.”
Ja kopeerijate kõrval oli ikka ka neid, kes originaaljoonistega maha said. Näiteks Eerikveres elav Ellen Randoja, kes kursuse teises voorus n-ö kaugõppijana osales (lapsed olid talle ise toorikud ja värvid muretsenud ning ta töötas põhiliselt kodus), lõi terve sarja omapäraseid rahvakultuuri ja “Kevade” ainelisi taldrikuid.
“Kopeerimisele ei maksa antud juhul viltu küll vaadata: see võte on alati portselanimaali juurde käinud. Iseasi, et portselani kaunistamine kopeeritud joonisega ei ole kunst, vaid pigem kunstkäsitöö. Aga just kõrgetasemelise kunstkäsitöö poole me oma kursusega püüdleme,” ütles Ene Luik-Mudist.
Eesmärgiks meenete kujundamine
Tema sõnul oli portselanimaali kursuste sarja peaeesmärgiks töötada välja Palamuse-ainelised originaalmeened, mida naisseltsi liikmed vajadust mööda pidevalt juurde toota saaksid: meenetest on turistiderohkel Palamusel ju alati puudus ja maalitud portselani põletamise võimalus on klaasikojas olemas. Esimesed kaks kursusevooru kulusid tehniliste võtete omandamisele, kevadises kolmandas voorus tahetakse jõuda meenete väljakujundamiseni.
“Meened peaksid olema mõistagi Palamuse motiividega ja nende kujundamisel võiks aluseks võtta näiteks vanad fotod,” ütles Ene Luik-Mudist.
Portselanimaal tahab tema sõnul kogemust. Tuleb näiteks õppida arvestama sellega, et portselanivärv põletamisel natuke tooni muudab ja et liiga paks värv ahjus tükiti maha koorub, võttes endaga pahatihti kaasa veel killu portselanigi.
“Ega inimene seda enne ei usu, kui kurb kogemus käes,” ütles Ene Luik-Mudist.
Tema sõnul oli kursuslaste kõige suuremaks vooruseks see, et nad olid tõesti innuga asja juures. Ja tänu sellele tulid ka tööd kenad. Eriti uhked said lüsterdatud esemed. Lüstrid on erilised läiklevad värvid, mida kantakse portselanile kastmismeetodil. Lüster valatakse nimelt tärpentiniveega täidetud vanni, kus see pinnale hõljuma jääb, ning siis kastetakse vanni portselanese, mis värvi “kinni püüab”. Lüsterdamise tulemus on ettearvamatu, aga enamasti efektne. Iseasi, et lüstrid on üpris mürgised, nii et lastel pole nendega küll soovitav tegelda.
Portselanimaali kursuse korraldamist toetas Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp, osa kulutusi maksti kinni ka naisseltsi rahadest ja kursuslaste endi taskust.
“Toorikud maksidki naised ise kinni. Kallimate portselantoorikute kõrval kasutasime odavamaid fajanssesemeid, mis harjutamiseks vägagi hästi sobisid,” ütles Ene Luik-Mudist.
Veebruarikuus pannakse portselanimaali kursusel osalenute tööd välja Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaali. Kevadel aga jätkatakse kunstkäsitööoskuste omandamist.
“Nüüd, pimedatel sügisõhtutel pakkus puhtas valges toas värviliste asjade kallal nokitsemine küll suurt hingekosutust,” ütles Eha Kuuskmäe.
RIINA MÄGI
5.01.2005
blog comments powered by Disqus