Lõuna-Eesti kuplite vahel lookleva ajaloolise Postitee ääres asuval Eesti maanteemuuseumil on käsil projekt, mille käigus rekonstrueeritakse esimene Eestis projekteeritud teehöövel. Ettevõtmisse on kaasatud ka Põltsamaal asuv metallitöökoda OÜ Rikitop, kus hetkel toimub teehöövli raami kokkupanek.
Eesti maanteemuuseumi valduses on praegu Ida-Euroopa suurim teehöövlite kogu, millega iga huviline võib kohapeale tutvuma sõita. Muuseumi ekspositsioonialal näeb niihästi vanemaid kui ka uuemaid, veel 1990. aastatel ja hiljemgi, Eestis teetöid teinud höövleid, traktoreid, lumekoristusmasinaid jne. Üks eksponaatidest, teehöövel Corbex, lõpetas teetööd alles möödunud aastal.
„Lähimas piirkonnas teist sellist teehöövlite kogu näha ei saa. Eriliseks teeb meie kollektsiooni seegi, et suurem osa muuseumi eksponaatidest on täiesti sõidukorras,“ kõneles Eesti maanteemuuseumi turundus- ja kommunikatsioonijuht Kanni Kallastu.
Teedeehituse verstapost
Esimene Eestis projekteeritud teehöövel V1 valmis Paide masinatehases aastal 1948. Siiamaani oli see maanteemuuseumi teehöövlite kollektsioonist puudu. Nüüd on plaan ka see masin muuseumi kollektsiooni lisada tänu Põltsamaa metallitöökoja OÜ Rikitop omanikule Silver Maidlale ja Järvamaa kutsehariduskeskusele.
„Eesti teedel esimesena liikunud, rootslaste konstrueeritud iseliikuv teehöövel Bitvargen oli muuseumil juba küll olemas, kuid oluline verstapost teehöövlite ajaloos ehk Eestis toodetud teehöövel V-1 oli veel puudu. Pärast Bitvargeni saamist oli höövel V-1 justkui loomulik jätk teehöövlite kogu täiendamiseks. Ikkagi Nõukogude Liidu kõige esimene iseliikuv masin, mis oli algusest lõpuni eestlaste kätetöö. Nii see mõte meil muuseumis mitu aastat idaneski, kuniks kõik vajalikud kokkulepped tehtud said ning töö sai päriselt alata,“ rääkis Kanni Kallastu.
Projekti kaasati kõigepealt Järvamaa kutsehariduskeskus, kuna seal õpetatakse tulevasi teehöövlijuhte.
Rekonstrueerimistöid alustati Põltsamaal – praegu näeb Viljandi maantee ääres asuvas metallitöökojas teehöövli V1 raami, millele kevadeks lisanduvad ka mootor, rattad ja muud seadmed.
Esimese Eestis projekteeritud teehöövli taastamisel nõu ja jõuga appi tulnud kuldsete kätega Silver Maidla tegeleb juba mitmendat kuud ajalooliste fotode ja originaaljooniste uurimisega. Koos abilistega on ta jooniste põhjal valmis treinud puuduolevad teehöövli osad. Töökojas tuli valmistada ka kõik väiksemad detailid, nagu need, mis käivad hõlma tõstemehhanismi juurde, ketirattad, üleminekud ketiratastele. Sellele lisandus veel mitmesuguseid muid väiksemaid töid.
„Olin projektis osalemisest huvitatud, kuna olen maast madalast tehnikaga tegelenud ja olnud metallitööline. Juba noorpõlvest alates olen tehnika vastu sügavat huvi tundnud. Järvamaa kutsehariduskeskusele olen varemgi mitmesuguseid tellimustöid teinud. Minuga võeti ühendust. Nii algasidki Põltsamaal esimese Eestis ja terves Nõukogude Liidus valminud mootoriga teehöövli taastamise ettevalmistustööd,“ rääkis Silver Maidla, kel on alati suur huvi ka teehöövlite vastu olnud.
Kui kunagi oli Silver Maidlal plaanis minna hoopiski lennundust õppima, siis elu läks hoopis nii, et temast sai tehnika- ja metallitöömees.
„Õppisin treialiks ja freesijaks. Hakkasin metallitöödega rohkem tegelema pärast sõjaväest tulekut – 1970. aastate algul. Sellest ajast alates on minu põhjalikumaks huvialaks olnud just masinaehitus,“ rääkis Silver Maidla.
Valmib töökorras masin
Teehöövli rekonstrueerimine kestab plaanide järgi kolm aastat. Teehöövli V1 baasiks olid Venemaal toodetud veoauto GAZ-AA agregaadid, eelkõige tema bensiinimootor, käigukast, sidur, taga- ja esisild, pidurid, roolimehhanism, radiaator ja esirattad, tagarattad võeti veokilt ZIS.
Silver Maidla töölaual on hunnik pabereid ajalooliste ülesvõtetega esimestest teehöövlitest, mille juures on venekeelsed selgitused.
„Kevadeks peaks teehöövel saama rataste peale. Töö käib peamiselt 70 aastat tagasi valmistatud jooniste järgi. Lõpptulemusena valmib täiesti sõidu- ja töökorras masin, millel nii mootor kui ka kõik muud värgid töötavad. Teehöövliga võiks lausa tööd teha, kuid tegu saab siiski olema muuseumieksponaadiga. Tegemist on ikkagi esimese Eestis ja terves tollases Nõukogude Liidus projekteeritud ja ehitatud iseliikuva autogreideriga, mis valmis 1940. aastatel Paides insener Arnold Volbergi käe all,“ sõnas Silver Maidla.
Olulise partnerina on teehöövli rekonstrueerimise projekti kaasatud Tallinna mees Tõnis Pappel, kes on olnud ka teehöövleid tootnud tehase AS Corbex direktor.
„Tõnis Pappel taastas poole aastaga oma koduses töökojas teehöövlile paigaldatava GAZ-AA mootori, sillad ja käigukasti. Mõned detailid tuli tal kohale tellida koguni ookeani tagant – Ameerika Ühendriikidest,“ ütles Silver Maidla.
Teehöövleid V1 toodeti Paide Mehaanika Keskremonditöökojas, hilisema nimega Paide Teedemasinate Tehases kokku 122. Põltsamaal taastatav teehöövel saab endale niisiis järjekorranumbriks 123. Kui teehöövel lõpuks maanteemuuseumi kollektsiooni jõuab, siis pannakse masina juures olevale sildile kirja, et see on toodetud Põltsamaal.
Maanteemuuseumi juhataja Kadri Valner selgitas, et teadaolevalt pole tänaseni säilinud ühtegi ühes tükis V1 teehöövlit.
„Teehöövli rekonstrueerimisprojekti juures saavad kokku kogemused ja uudishimu, minevik vanade käsitsi tehtud jooniste ja olevik nende samade jooniste 3D mudeldamise näol. Kui raam valmis ja mootor peale saab, siis viiakse kogu kraam Järvamaale Säreverre, kus höövli kokkupanemisel, värvimisel ja viimistlemisel saavad osaleda ka Järvamaa kutsehariduskeskuse õpilased,“ märkis Kadri Valner.
Esimene Eestis projekteeritud teehöövel V1 oli ette nähtud kruusateede ja kergkattega killustikuteede profileerimiseks – masin suutis arendada kiirust kuni 15 km/h. Teehöövlile oli võimalik lisada ka kobestit ja lumetõrjeseadeid.
Valmimisel lisandub taastatud teehöövel V1 maanteemuuseumi masinaparki olulise suunanäitajana nii Eesti masinaehituse kui ka teedeehituse ajaloos.
Maanteemuuseumis näeb Eesti kõige paremini säilinud hobupostijaama, kümne hektari suurusel muuseumialal on kokku 43 000 museaali ja 250 tonni masinaid.
TAAVI KELDER
