Oma kogemusi jagasid Riina Salm Tarvastust, Eevi Astel Tartust, Maare Adamson Tallinnast, samuti olid kohal Põltsamaa ja Järvamaa ning Tallinna vöökudujad.
Anne Ütt rääkis, et viimati olid vöökudujad koos Tallinnas, kus kuulati loenguid, kuid inimesed oleksid tahtnud ka omavahel kogemusi ja infot vahetada ning nõu pidada. Niiviisi tekkiski Ütil mõte kõik huvilised üle Eesti Põltsamaale kutsuda. Õpetajad on olemas, huvilised saavad oma küsimustele alati vastused.
Vöökudujaid pole Eestis kuigi palju, sest selle käsitööliigiga on üsna vähe tegeldud. Vanemad inimesed surid ja noori eriti juurde ei tulnud. Paljud asjad olid unustatud ning mõningaid võtteid tuli üheksakümnendate aastate algul käia Skandinaaviamaadest õppimas.
Vöökudumine nõuab aega ja kannatust
Põltsamaa käsitööselts korraldas vöökudujatele neli aastat tagasi kursused, nii tulid uued tegijad ja nüüd otsustati oma oskusi ka teistega jagada. Anne Üti kinnitusel on kirivööd siiski rohkem tehtud, kuid meeste rahvarõivaste juurde kuuluvat laia võrkvööd vahepeal üldse ei tehtudki. Säärepaelte tegemise, mida mehed kannavad pükste küljes, saab üsna hõlpsasti ära õppida.
Kõlavööd on juba märksa raskem tegema õppida, selleks peavad tegijal kogemused olema. Tihvavööd Põltsamaal seekord ei tehtud.
Inimesed tundsid huvi, millest teha töövahendeid, kuidas valida materjali, kust saada mustreid jne.
?Paljudel pole töövahendeid, sest neid lihtsalt pole enam alles, vahel on keegi midagi leidnud vanavanemate maakodust pennide vahelt,? tõdes Anne Ütt. Tema sõnul võtab vöökudumise selgeks saamine üsna kaua aega ja nõuab kannatust ning aega.
?Õigel ajal hakkasime vöökudumist õpetama, veel kümme-viisteist aastat ja seda käsitööliiki oleks olnud väga raske uuesti taastada. Ärkamisajal said rahvariided väga oluliseks ning seetõttu kasvas ka huvi nende valmistamise vastu,? tõdes Ütt.
Põltsamaa vöökudujate keskuseks
Riina Salmi hinnangul on vöökudumine praegu tõusuteel. Vanemate inimeste kõrval on vöökudujate seltsis ka noori huvilisi. Anne Ütt märkis, et näiteks Põltsamaa käsitööseltsi näitustel on alati väljas õpilaste töidki.
?Oluline on, et kohapeal oleks eestvedaja ja organiseerija nagu Põltsamaal Anne Ütt. Kui kursustel osaleb kümme inimest, siis üheksa neist ei hakka vöösid kuduma,? nentis Salm.
Eevi Asteli sõnul on igal pool puudu just eestvedajatest, sest järgijaid leidub alati. ?Rahvakunst on uuesti ellu ärganud, igatsus oma paikkondliku järgi on tõusuteel.?
Tema hinnangul on Põltsamaast saanud tänu Anne Ütile vöökudujate keskus, siin on ka piisavalt vöötegijaid.
Põltsamaa rahvariietel on laiad kaunimustrilised vööd ja need paistavad silma. Kokku on Anne Ütt kogunud üle 40 Põltsamaa kihelkonna vöö mustri. Ükski vöö ei kordu. Ütil on kõik mustrid üles joonistatud, samuti on fotod ning ka info, kus vöö asub, kes on kudunud ning värviproovid nii põhjalikult kui võimalik.
Anne Ütt on vöökudujate seltsile antikvariaatidest hankinud ka vanu raamatuid, kus vöödest juttu.
HELVE LAASIK
